Türist ja muust

Määbruarist on saanud jamai ehk sama ilm juba viiendat kuud, jaanuarist maini. Eile hommikul 8,5, täna 6,6 soojakraadi.  Üle kümne kraadi plussi on siin mere ääres kraadiklaas ainult paaril korral näidanud ja eriti on temperatuurivahe sisemaaga näha taimedest, mis kuskil mujal kaasas on käinud, nende pealsed on hulga pikemad. Müügiplatsil on isegi pooled pojengipotid pealseteta, hortensiatest rääkimata. Juured on elus, kontrollisin, aga müüa ei saa.
Türil oli tore. Kuigi käive jäi ligi poole väiksemaks kui eelmisel aastal, polnud ju suurte punaste tuttidega hortensiaid, need, mis kaasas, ajasid alles esimesi lehti. Inventuuri pole veel lõpetanud, aga tundub, et põhiliselt müüsime pojenge, põõsaid, hortensiaid ja kärusid, huvitaval kombel seekord esmakordselt ka kolmiklilli (rootslastele ja soomlastele), kogu muu püsikukraami kaasavedamine oli lihtsalt kütuseraiskamine. Järgmine kord teab ja ei pinguta enam pihikut lõhki kogu selle kammajjaa kaasapakkimisega. Niigi olen ratasriiulite lükkamisest sinikaid täis ja küüned murdunud. Aga ei kahetse, sest Türi on nagu hea vein, mis aasta-aastalt paremaks lägeb ja juba ammu valikult isegi Siguldale pika puuga ära teeb. Sest Sigulda on kiivalt läti müüjate üritus. Türil aga on müüjaid Lätist, Leedust, Poolast ja sel aastal isegi Soomest. Ostjaid samamoodi bussitäite kaupa Rootsist, Soomest, Lätist ja tont teab kust veel.

Kojusaabumine oli ka imeline, vaimustavad Lepatriinud olid enamuse murust ära triikinud ja aed hoopis teist nägu kui lahkudes. Samuti olid rataskonteinerid autolt juba maha veerenud, kui mina autoga koju jõudsin, sest olin väsimuse tõttu sunnitud paar peatust tegema. Ning kuigi füüsiliselt väga väsinud, oli peale Türit tunne, nagu oleks kusagil reisil käinud.
***
Alustasin seda postitust tegelikult esmaspäeva hommikul, kui oli plaanis looderdada. Aga kell 8.50 Ida-Tallinna Keskhaiglast tulnud telefonikõne lõi mu närvisüsteemi nii segamini, et diivanil lebotamisest ei tulnud enam midagi välja ja läksin Türi kaupa inventeerima ja maha võtma. Kuna samal ajal korrastasin müügiplatsi, siis läks arvatust rohkem aega ja tegelikult lõpetasin alles teispäeva õhtul kella üheksa ajal, sest osa teisipäevast kulus linnaskäimisele, postipakkide pakkimisele ja muule paberijurale.
Esmaspäeval oli mahti ka mõned pildid teha. Üldiselt ostsin Türil peamiselt endale. Kolm paari jalatseid ja ilusa linase kostüümi. Aga mõned taimed hüppasid ka kaasa. Nulg Piccolo ja kanada kuusk, mille sorti lätlasest müüja ei teadnud, aga mis pidi olema ümara kasvuga kääbik. Pilt jäi miskipärast tegemata.
Puispojenge müüsid nii lätlased kui leedukat, mõlemal sordinimedeks otkuudajaznaaju. Lätlased müüsid otkuudajaznaajusid 35 euroga, selle raha eest tahaks siiski teada vähemalt värvi. Leedukatelt ostsin kastitäie sordituid 8 eurot tükk.

Ja täielik emotsiooniost soomlastelt, kes oma kättejäänud kaupa laadalt lahkujatele pea olematu hinnaga pakkusid, suvised aiakaunistajad ja kui jästi läheb, ehk suudan nad talvel ka toas ära talvitada. Tagaplaanil Mihkel, kes parasjagu kuskile astuma hakkas, õnneks mitte kallapotti.

Tänane päev algas sellega, et kell 7:08 duši alt väljudes kuulsin imelikku müra ja avastasin õuelt askeldava ekskavaatori :). Olin kopajuhile küll juba esmaspäeval helistanud, et tulgu keegi ometi ja lükaku need kaks nädalat tagasi toodud hunnikud laiali, mul peab suur buss reedel ringi pöörama mahtuma...kellaaeg oli sellegipoolest vähe üllatav ja õnneks polnud märja peaga ringi lipata ka liiga külm.