Talgud

Õigeid talutalgusid pole siinmail nüüd juba aastaid korraldatud. Külatalguid veel, et mingi ühine mure ühisel jõul ära lahendada. Lisaks suutsin sellele päevale kaks üritust planeerida, aga teisega aitas hea kolleeg hädast välja, nii et ise sain ikka kodus olla parima seltskonnaga, keda ma viimaste aastate jooksul kohanud olen.
Tegelikult olin juba reede õhtul laip, terve talv ju kontoritööl maalutatud ja neljapäeva õhtul saabunud läti püsikud ootasid tegelemist. Neljapäeva õhtul tõmbasin ainult katteloori peale, mine tea neid meie öid, eelmise aasta kurvad kogemused meeles, kui ise Türil olin, koju öökülma ei lubatud, aga tegelikult ta ikka tuli ja tegi päris palju pahandust.
Reedel siis pakkisin, sorteerisin, paigutasin kohtadele, vahetasin kaste ja olin õhtuks, kui kella kaheksa paiku Lepatriinu saabus, nii läbi, et ei jõudnud soojaku trepilt, kuhu istuma olin vajunud, õieti püstigi tõusta.
Laupäeval hakkasid saabuma esimesed talgulised ja peale tervituskohvi sööstsid nad kohe mu õnnetute püsikupottide kallale, mis alles pealsete, sambla ja muu äka eemaldamist ootasid. Ega varem poleks saanudki, sest alles reede õhtul suutsin kastide vahelt küüvitsad, deutsiad ja muu ilu välja pakkida, plats oli ju potte külg-külje kõrval talvitamiseks tihkelt täis.
Meestele toodi väga äge mänguasi, millega oleks isegi mängida tahtnud, aga kahjuks ei sattunud seda isegi lähedalt töötamas näha, aega polnud. Aga kogu aeg kostis hirmsat võsanärimist ja pärast olid kõik varem maha võetud võsa ja okste hunnikud kadunud, tekkinud multši veeti auto järelkäruga laiali ja nii mõnigi tobe auk sai täidet täis. Seda oksasodi oleks me mitu aastat põletanud. Hunnikuid on metsa all muidugi veel ja mahalangenud puude ja võsani me ei jõudnudki, aga oleks ka olnud liig seda kõike ühest päevast loota.
Ja kuigi mehed olid pärast rampväsinud, särasid nende silmad massinat vaadates endiselt.
Lõunaks hakkas tunduma, et värvimiseni me ei jõuagi, minu aeg kulus kindaid, kääre, kõplaid jms. organiseerides ja süüa tehes, aga lähemal vaatlusel selgus, et naabrinaine D oli kuuri taga juba vaikselt tegutsema hakanid ja esimesed triibud ära teinud. Saabus ka Kaarnapere, kellel ei olnud redelitega probleeme ja varsti ilmus pintseldajaid teisigi. Uskumatu küll, aga kõige suurema ja koledama seina saime kambapeale tehtud, pärast lõunat läks küll külmaks ja halliks (halliks osutus ka väidetav must värv), aga päeva protsess

  lõpptulemus siis selline:

Otsasein saab veel probleem olema, sest on väga kõrgel ja mul ei ole redelitega väga hea läbisaamine, aga saab hakkama, pole nii suur. Aga isegi esialgne tulemus meeldib väga.
Igatahes olen südamest tänulik nii tulijatele kui kaugelt kaasaelajatele ja suured tööd said tehtud.
Täna olin lihtsalt laisk. Ööseks jäänud Kaaren pakkus head seltskonda ja head kitarrimuusikat, kuni lõuna ajal teele asusid. Pealelõunal nokitsesime Lepatriinuga valmis uute taimede müügisildid, trükkisime, lõikasime, lamineerisime, lõikasime veelkord. Paras haigete kontide puhkamise töö ja see oli ka vaja ära teha.
Millalgi tegin ringi ka aias, et teha pilti eile leitud imelisest sinilillest, meenutab transilvaania sinilille, aga on ilmselgelt isetulnukas, sest ma ei mäleta end ühtki sinilille kunagi ostnud olevat. Üksik imeline õieke, ehk kosub, kui ma teda kogemata välja ei rohi.

Paar aastat tagasi Inglismaalt toodud lõokannuse sordid on mul just mitte väljarohimise huvides pottides, kus on neil ilmselgelt kitsas. Teine peaks olema Beth Evans, esimest peaksin otsima hakkama, aga ei viitsi. Sildi on ilmselt varesed pessa viinud.

Loodetavasi jõudsid kõik talgulised õnnelikult koju ja veelkord suur aitäh abi eest. Ise kavatsen kell kümme magama minna ja hommikul taas kontorirotiks kehastuda, aga küll leiab ka mõne hetke aiapoolele lipata.
Ahjah, loomad on meil ka uuesti ilmunud. Laupäeval nägi R karvavahetuseprotsessis kärpi ja õhtul jalutas allaias kolm metskitse, keda me kõik nägime. Loodetavasti on neil piisavalt pehmet ja värsket võsa närida.