Pühadejärgselt

Pole eriline pühadeinimene, pidu on hinges, kui on. Laupäeval oli eriliselt jube ilm, siis sai küll looderdatud, loetud ja mängitud. Pidevalt tilkuva vihmaga ei saanud õieti kutsikaid väljagi, paaril korral jalutama. Müramine käis toas ja kuna noor emme osaleb mõnuga kutsikate mängudes, oli vahepeal küll tunne, et mööbel tuleks poltidega põranda külge kinnitada nagu laevas,

Pühapäeval kahekuuseks saanud Mihkel kaalub üle kümne kilo ja süles tassida ma teda väga enam ei taha.

Õde Sissy leidis endale lõpuks pere ja läheb täna-homme uude koju. Kui siiamaani olen suutnud kutsikad kuivade silmadega ära saata, siis selle viimase puhul võib see natuke keeruliseks kujuneda. Neil on kahekesi nii vahva olnud ja minul ka. Oli see kutsapere ootamatu ja sugugi mitte soovitud ja tööd oli nendega palju, samas on need kaks kuud olnud täis selliseid õnne- ja heldimushetki, mis jäävad veel kauaks südant soojendama. 

Pühapäeval ajasin end välja ja potistasin ära ülejäänud pojengid. Lõuna ajal ilmusid ootamatult Lepatriinud, kes sai kohe tööle rakendatud :). Lepatriinuisand möllas mootorsaega ja lahendas ära võsas kõdunevad saarepakud, mida keegi liigutada ei jõudnud. Lepatriinu tekitas terrassile piirde. Oli see terrass pea kümme aastat piirdeta, aga eelmisel aastal avastasid koerad, et lillekastidest saab otse läbi jalutada, pealegi kippusid toolid ka lillekastidesse vajuma. Pilt pole eriti dekoratiivne, aga ajaloo huvides jäädvustatud, Kui ilm soojemaks läheb, peab üle ka võõpama. 

Esmaspäeva hommikul oli maa härmas ja kraadiklaas näitas 0,6 miinuskraadi. Õnneks päike juba soojendab. Kui pärast meilindusega tegelemist lõpuks õue jõudsin, oli juba varjus +3,8 ja kahel pool maja täiesti erinev kliima. Põhja pool lõikavalt külm tuul ja kui ma prügikotti konteinerisse viima läksin, oli tunne, et rebib kõrvad peast ja püksid jalast. Lõuna pool roosipeenardes soe, vaikne ja kevadine ja isegi krookused tegid õied lahti, vahepeal oli juba tunne, et õitsevad ära ilma õisi avamata. 

Küll kavatsen kindlasti juurde hankida võrkiiriseid ja kui mujalt ei leia, tuleb ikkagi Amandist tellida, nii head valikut kui neil, pole ma mujalt leidnud. Nende puhul on sügiseste tarnete puhul lihtsalt risk, et kaup tuleb detsembris :). Teised alles alustavad, aga Katherine Hodgkin laseb juba täiega ja on minu suureks rõõmuks ka tõhusalt paljunenud. 

Valevlilled on ka ilusad

Puškiiniate pilt jäi vilets, aga ka nemad tunduvad kenasti paljunevat.

Näpistasin mõne tunni aedlemiseks ja tegin vereurmarohust, linnurohust ja roomavast tulikast puhtaks roosipeenrad. Püsikupeenardesse ei julge veel nina toppida, tont teab, mida ma sealt välja tõmbaksin. Vahel olen mõelnud, et olen küll kõik oma lapsepõlvesuved veetnud kohas, kus ma praegu elan, aga loodust ma ei tunne, ei tunne taimi ega linde, rääkimata putukatest. Muidugi polnud ka mind tollal kasvatanud vanavanemad, Peterburis sündinud vanaema ja Pariisis hariduse saanud vanaisa, erilised looduseinimesed ja lapsena meeldis mulle kas lugeda või vanaisaga koos meisterdada või niisama hulkuda, lilled ja liblikad jätsid mind külmaks.

Tänu eilsele aedlemispausile aga on täna selge, et arvuti tagant püsti suurt ei saa. Tähtajad suruvad peale. Kui emme töötab, on kutsikad arestis. 

Autot pole mul endiselt ja isegi ei tea, kui kauaks. Võõrastes kätes miskipärast käivitub laitmatult ja kutid ei leia viga üles. Täna proovitakse  uuesti ja kui asi ikka venib, tuleb homme bussiga poodi minna, sest toit saab lihtsalt otsa, isegi sügavkülmiku varud hakkavad ammenduma.