Asfalt peale ja toss väljas

Sellest hiigelprojektist olen vihjamisi juba rääkinud, aga asi sai alguse Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremondist. Mingil mulle arusaamatul põhjusel oli muuhulgas vaja võtta üles ka vana teetamm ja ehitada uus ja tee-ehitajate hulgas on olemas nii peen ametinimetus nagu ladestusjuht. Seesama ladestusjuht käis paar kuud tagasi uurimas, ega kellelgi kruusa vaja ei ole...kruusa on ju alati vaja, eriti tasuta. Teemeestel omakorda mure, et saaks võimalikult lähedale viia, sest sõidukilomeeter maksab. Meil jälle hädasti vaja kohta, kus suured autod ja bussid saaksid ümber keerata.
Nii käiski kopp mingil ajal pinnast koorimas ja 11.mail tekkisid tulevasse parklasse mõnekümnetonnised kallurikoormad kruusa. Seejärel saabus vaikus. Kuni esmaspäeval helistasin ise kopajuhile, et nüüd oleks ikka juba väga vaja. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Kolmapäeval olin ise tööl, aga juurde oli tekkinud veel paar kallurikoormat.
Eilne hommik algas taas kopa jorramisega kell seitse hommikul ja ma isegi ei viitsinud reageerida, sest nendele meestele polnud vaja mitu korda seletada. Kell kaheksa hakkas rappuma terve maja ja aknaklaasid klirisesid, oli ilma välja vaatamatagi selge, et saabunud oli teerull, kes kogu kupatuse kinni rullis. Poistele teen asjaliku töö eest Aaviku Aiaseltsi nimel mingi kenasti raamitud tänukirja, mille nad saavad soojaku seinale riputada :)

Vaatepilt sissesõidu poolelt, näha on ka, et Lepatriinu on nädalavahetustel triibutamisega tegelenud :)

Pärnade-kivide ja parkla vaheline ala ongi see kuiv täisvari, kuhu ma taimesoovitusi ootan, praegu seal mingit valgust ikka on, aga kui pärnad lehte lähevad, pole lootustki. Mingi ports taimi on endal olemas ja mingi ports Järvseljalt tellitud, aga ala on suur ja lisaks on seal naat sees...

Täna sai siis uus parkla ka ära testitud, 50-kohaline Jalotoursi turismibuss keeras probleemideta ümber. Peale grupi lahkumist kustusin ära, kui seni sai rabeletud 12-13 tundi päevas puhkepäevadeta, siis oligi viimane aeg. Tutvusin omaenda aiaga ja tegin pilti.
Mõnel asjal on ikka võrratud pungad ja peaks ka varjuaeda sobima. Praegu alles potis, Aiasõbrast

Acer shirasawanum Aureum

Punasel vahtral, mis pärineb ajast sordinimipoleoluline, on võrratud õied

Muhedikult kunagi saadud kütkestav epimeedium (epimedium youngianum) õitseb minu silma all esimest korda, no on ikka nunnu

ja mõni moekas tulp näeb välja nagu purjus tolmuhari

Kõigest pilti ei teinud. Roosa puispojeng planeerib kahte taldrikusuurust õit ja esimest korda õitsev ´High Noon´samuti kahte. Kui ma leedukate otkuudajaznaajud ka maha istutan, tuleb sellest istutusalast kunagi uhke vaatepilt.
Salakesi olen muidugi õhtuti istutanud ka. Eile Staudeni püsikuid ja Cooneni põõsaid. Täna Guntis Grantsilt ostetud ja kingiks saadud aasia liiliaid.
Püsikupeenarde suurendamist aga siin majas enam ei tule. Ma ei jõua hooldada, isegi abilistega mitte. Meil on terve armee sel aastal aias möllamas olnud - fantastilised Lepatriinud, kes vist märtsist alates on kõik nädalavahetused vabatahtlikku tööd teinud. Sõbrannad. Sõbrannade lapsed. Kaks Räpina ametlikku praktikanti, väga asjalikud naisterahvad ja üks meesterahvas peaks veel saabuma. Ja ikka ei jõua ja ikka on osades kohtades naat põlvini. Mõnedes kohtades ei peagi jõudma, sest lõunanõlva nurmenuku- ja võililleväli on ka niitmata imeline

Kui seni sai püsikuid istutatud aukudesse, eelmise aasta Edromi ühistellimusest pole vähemalt minul ilmselt tänu põuale midagi alles, siis homme peab vist hakkama kaevama. Uutele pojengidele auke, selleaastased valikud on (pildid muidugi netist)
Seeing Blue

Sea Shell

Hillary

Ahvatlusi on müügiplatsil muidugi veel, aga mõistlikuks tuleb ka jääda :)