Hommikud on mõnusad,

kui ei pea kella peale kuhugi tormama. Mis ei tähenda, et tegemata tööde nimekiri lõpmatuse teise otsa ei ulatuks. Kõige varajasemad õhtutunnid ja kõige hilisemad õhtutunnid olen siiski jätnud enesele. Sest kui lihtsalt olemiseks enam aega ei jää, pole ka kogu rabelemisel mõtet.
Kolm päeva on valitsenud troopiline kuumus, mis kasvatab umbrohtu kümme sentimeetrit päevas ja vahepeal tundsin küll, nagu võitleksin üheksapealise lohega, ühe peenraga lõpetad, eelmine on juba uuesti võsas. Isegi killustikukatted on umbrohtunud, orasheinale, võililledele, metsmaasikatele ja vereurmarohule nagu selgub, pole juurdumiseks mingit mulda vaja, killustik või kergkruus käivad küll.
Täna ei rohi, sest õhtul tuleb viimaks ometi leitud abiline. Tegelen firmaasjadega, mis on ripakile jäänud. Ja kui aega jääb, siis istutan. Keila laat oli täielik katastroof, me ei teeninud isegi üüratut osalustasu tagasi. Laupäeval aga kohtume lõunamaalastega Tartu Botaanikaaias.
Mõned varahommikused pildid ka. Vanadest võimsatest sirelitest ma loobuda ei raatsiks. Ja see lõhn, juba teist nädalat elaks nagu parfüümipoes.

 Karatau laugul Ivory Queen on sel aastal kolm pallikest, aga miskipärast kõikide laukude õied on väiksemad kui esimesel aastal,

 Esimene madal iiris

 Roheline-kirju peenar, kus õied donimeerima ei hakkagi

Laugud, hostad ja hispaania artišokk on head kambajõmmid, teised suurelehelised varjavad laukude koltuvaid lehti

 Ja puhkeb õide üks mu lemmikuid, amsonia illustris. Ma ei oska teda paljundada, kuigi palju on küsitud. Kasvab nii aeglaselt, et jagada pole midagi. Peaks äkki haljaspistikut proovima?

 Ja ka meie jänksipere on täienenud kaheksa vahva valge tegelasega. Ostusoovid oodatud, sest ega me kogu seda seltskonda ülal pidada ei jõua.

Talve hambajäljed

Elu hakkab vist rahulikumaks muutuma, juba on aega olnud aias ringi vaadata. Õigemini ma olen selle aja lihtsalt võtnud. Naadid ei jookse kuhugi (kahjuks), abilisekuulutustele ei reageeri keegi ja seetõttu võtan asja kergelt. Ei saa ka tervet kevadet käpuli maas veeta. Huvitav, kuidas kõik muutub, kunagi mulle kevad ei meeldinud, minu element oli suvi ja eriti muidugi rooside õitseaeg. Nüüd aga naudin täiega maikuud ja eriti neid valgeid õhtuid ja hommikuid.
Kuna lõpuks on kõik lehte läinud, on aeg ka laipu kokku lugeda. Kõige suurema põntsu on saanud okkalised nagu paljudel teistelgi ja kõige rohkem on mul ikkagi kahju oma roomavatest kadakatest Green Carpet ja Blue Carpet, mis seitsmeaastastena mõlemad üle kahe meetri läbimõõtu olid saavutanud. Nüüd pole vist muud kui saag ja lõke. Blue Carpeti olen juba osaliselt ära lõiganud, aga ausalt öeldes on need roomavad tüved ikka väga jämedad ja kände ma ilmselt sealt okaspuualast kätte ei saagi. Allesjäänud oksad kasvatavad küll uusi võrseid, aga ülejäänule ei aidanud ka sügisene pritsimine.  Vaatepilt on nutune.

Karta on, et välja tuleb saata kõik kadakad, sest lisaks ilukadakatele on roostes ka looduslikud, ilmselt mingi laiem seenhaigus ja ega ma ümbruskonna endiste rannakarjamaade ruutkilomeetreid haigetest põõsastest ikka puhtaks ei saaks, kui tohikski võõrastel kruntidel tegutseda. See nunnu on suht noor, aga ka omadega üsna läbi.

See, et parukapuu Royal Purple on suuremalt jaolt külmavõetud, on tavapärane, alumised oksad on terved ja küll ta taastub. Tants ümber tamariski aga hakkab küll ära tüütama...kevadel väljub lume alt pungadega, hiljem aga saab öökülmade käes kannatada ja seisab keset aeda püsti nagu vana luud. Võib-olla peaks ümber istutama?
Suure ja väga okkalise luua mõõdu annab välja ka Thunbergi kukerpuu, mille sorti ma ei tea, sest oli ka aias nii vana olija. Kuidas ma selle okassea nüüd sealt kätte saan, pole veel selge, aga paari elusoleva alumise oksa pärast alles hoida pole ka vist mõtet.

Läinud on ka üks Dammeri tuhkpuu ja kõvasti pihta saanud roniv kuslapuu, viimasest saab siiski ehk asja. Pildistama ei hakanud.
Pildistasin hoopis rõõmustavaid asju, harilikel murtudsüdametel (Dicentra spectabilis) on hea aasta

Tulbid, tulbid, tulbid. Panin maha kümnekaupa (või vähem, kuidas pakis oli), mõne sordi puhul on aga tulemus hoopis imelik, millal nad need tütarsibulad kasvatasid, talvel?

Uus taimeliik meie kollektsioonis, tulbiõieline artišokk. See hispaania artišokk on meie aias nüüd neljandat aastat (loomulikult mitte tulbiõielisena :), süüa pole veel raatsinud, sest kahe peopesa suurused õied on nii ilusad. Aga äkki sel aastal raatsin ühe õienupu nahka panna. Kuigi pole artišokki kunagi proovinud ega pole sugugi kindel, et ta mulle maitseb. Müüginomenklatuuri võtsin ka just huvitavuse ja söödavuse pärast ja mingit erilist hoolt ei tundu ta vajavat.

Hoolimate sellest, et küülikud on end naatidest ja võililledest ümmarguseks söönud, ei tundu rohimine kuidagi lõppevat, üle paari tunni päevas pole selleks ka aega jagunud. Aga ma lihtsalt ei vaata neid rohimata kohti ja võililleväljast jõudsin ka eile pilti teha, enne kui murutraktor sellest üle käis. Jasmiiniõiekese kõige suurem kehaosa on hetkel pea, mis vahel on ka pätitempe täis.

Üldiselt aga on olnud ilus mai, justkui kingitus pärast külma ja lumist aprilli. Toomingad õitsevad veel ja lõhnavad hullutavalt, lillad sirelid hakkavad vaikselt värvi näitama, valge alles tukub. Kevad on ilus.

Viimaks ometi vihm

Pisike Eesti on suur kliimalt. Sügisel uppusime meie ja lõunapoolsed olid ilmaga rahul. Nüüd upub lõunaosariikides ja loodepiirkonnas on põud. Peale eilset roosipeenarde rohimist oli nägu kaetud hallikaspruuni puudriga, sest muld tolmas meeletult, niikui võilille või naadi sabapidi kätte said, oli tolmupilv taga. Õhtul saunas andis seda maha uhada.
Öösel hakkas siiski sadama, peale põhjalikku kastmist sprinkleriga loomulikult :). Korralikuks sajuks seda just pidada ei saanud, aga ümbruse tegi märjaks. Hea mitmel põhjusel, kastmine eelkõige, aga lõpuks ka mahti kuhjunud tubaste tegemiste jaoks. Mille taustaks kuulan pea hommikust saadik läbi korralike arvutikõlarite Lang Langi erinevaid kontserte. M on Jäneda laadal ja see annab mulle võimaluse elutuba klassikaga täita...
Mõned vihmaeelsed pildid:
Kamtšatka kevadvõhk

Esimene kolmiklill, mille määramisega on mul raskusi. Alles on kõik Kährilt soetatud kaheksa liiki ja alles on ka sildid, aga kuna neid on liigutanud lumi, varesed, koerad ja rohimine, siis õiges kohas pole ükski. Hoolimata netis surfamisest ma õiget nime ei julge välja öeldagi, selline heleroosa maa poole longus õieke (möödajalutanud ema leidis, et täiesti mittemidagiütlev ega saanud üldse aru, mida ma seal käpuli maas imetlen). Kas on trillium undulatum?

Aia tõeline staar aga oli eile õhtul õitesse puhkenud väike mandlipuu

Üldiselt aga kaob tegemistvajavate tööde rodu endiselt silmapiiri taha ja kõige krooniks teatas mu eelmise suve abiline, et tema sel aastal rohima ei tule, kuna leidis töö kodule lähemal, saan aru, noorel inimesel on sõprade seltskond oluline. Kuid kuskohast uus leida, on veel selgusetu. Natuke plindris tunne, sest kuidas ka tahaks, ise kõike teha ei jõua.
Räpmasse saatsin praktikapakkumise ära, paraku pole huvi tuntud. Peab vist Luuale ka saatma.

Sina pead pühapäeva pidama,

ütleb vana tark raamat Piibel, mida tasuks nii mõnigi kord üle sirvida, sest ega see inimeseloom kogu välisest atribuutikast sõltumata viimase paari tuhande aasta jooksul oma olemuselt oluliselt muutunud pole. Nii otsustasingi juba eile Türilt palavusest paistes jalgade ja päikesest põlenud õlanukkidega koju sõites, et täna logelen isu täis. Kanade- küülikute kantseldamisest muidugi ei pääsenud, see on üksi kodusolemise varjukülg ja vahepeal jonnima hakanud M lepitamiseks tuli poisslapsele kolm pardipoega osta, need saadeti ka koju ja ootasid kuuris eraldi puuris toitu ja jooki.

Kui aus olla, siis pean tunnistama, et kodulinnud mulle endiselt ei meeldi. Nende ülalpidamiseks kulub ropult raha ja hais ajab öökima. Linnatüdruku värk. Aga maapoiss M on rahul ja õnnelik ja enamjaolt mina kanalasse jalga ei tõsta.
Niisiis magasin täna kella üheksani, siis tegin kannutäie kohvi ja kolisin endiselt öösärgis ja hommikumantlis terrassidiivanile lamanduma. Koerad, läpakas ja ajalehed-ajakirjad seltsiks.
Eile öösel mõtlesin küll, et esmaspäeval tuleb loomaarst kutsuda...hoidsin haledalt halanud kollivanurit esiku põrandal istudes vist pool tundi süles, kuni ta krampis käpad lõpuks lõdvestusid ja loom rahulikult hingama hakkas. 14 aastat ja 7 kuud ei ole koera jaoks lihtne vanus, tema suuruses koerale tähendab see 90 inimaastat...Aga täna kõmbib jälle kangetel käppadel ringi ja pole häda midagi. Ma olen küll eutanaasia pooldaja, aga loom peab mulle seda ütlema, et ta enam ei suuda võidelda. Elu on näidanud, et ütlevad ka.
Aga parematest teemadest. Eelmisel aastal sai sodipodipeenardest välja kaevatud kõik päevaliiliad, mida ma enda arust ei kollektsioneeri. Selgus, et selle mittekollektsiooni äramahutamiseks läks vaja umbes 25 jooksvat peenrameetrit, mille M lahkelt alumise aia liivmulda valmis kaevas. Kuna aga päevaliilia on teadagi hiline ärkaja, siis tekkis mõte panna nende vahele nartsisse, igasse vahesse istutuskorviga üks sort. Kuna nartsisse nii palju erinevaid müügis polnud, lisandusid ka tulbid. Sibullilli ma enda arust ka ei kogu ja suurt nendest ei tea, aga kevadine vaatepilt sai küll selline, et reedel aeda külastanud soome grupp ahhetas ja ohhetas.

Mõned portreepildid ka, sortide teemal ma parem sõna ei võta, umbes pooled sildid tunduvad valed olevat

Sügisel kättejäänud kaubal on ka omad võlud massilise õitsemise näol, enda aeda ju kuidagi ei raatsi mõnda tulbisorti sellises koguses osta, eriti kallist tulipa albocaerulead

aga ka Odalisque on väga nunnu

Saaki tuli Türilt muidugi ka, lätlastelt siberi iirised Cheery Lynn, Strawberry Fair, Dandys Hornpipe, Dawn Waltz ja Strawberry Socialis. Siilkübarad Secret Pride ja Secret Joy.  Kahkjaspunane askleepias liigina ja valgeõielise sordina Ice Ballet. Seedri puukoolist ostetud lõhislehise läätspuu tüvivorm ja Põltsamaa Roosiaiast hamsterdatud pargiroosid Wasagaming, Cristata ja Canary Bird tulevad koju suure autoga. Kirjapilt kõigil asjadel muutmata ja kontrollimata, selleks on aega ehk millalgi talvel...imetlesin lätlaste laadavalmidust, kõigil taimedel olid etiketid eesti, läti ja ladina keeles. Mul endal pooltel taimedel siiani ajapuudusel etiketid tegemata. No võiks ju praeguse looderdamise asemel teha, aga pöörduks siiski pealkirja juurde tagasi ja teeks täna ainult seda, mis teeb hingele ja kehale head. Jasmiiniõiieke, kellele üldse ei meeldi toas luku taga olemine (eilne tulemus kolm hunnikut, ookeanisuurune loik, kolm ruutsentimeetristeks ribadeks purustatud munakarpi ja äraloetud raamat "Meremees Murka"...) arvab sama ja tukub mõnusasti mu talla all, hakkab teine juba päris koera moodi välja nägema.

Tegemata tööde nimekiri ei saa nagunii iialgi otsa ja osa püsikuid läheb müügiks nagunii alles suve teises pooles.

Keerab vinti juurde...

Tänase päeva võib vist kalendris punaselt ära tähistada, esimest korda ei oodanjd mind magamistoast alla jõudes ükski loik ega hunnik. Asjaosaline sai kõvasti kiita, kui kohe õue oma asju ajama läks. Seegi suur kergendus, sest umbes 25 kilo kaaluva kutsika loik on ka vastava suurusega...
Naudin selliseid päikeselisi varajaseid hommikuid. Mitu kuud ei saanud ma hommikuti üles, aastate stress ja väsimus vajas väljamagamist. Nüüd hakkab vist paika loksuma. Normaalseks ei saa 12-13 tunnilisi tööpäevi muidugi nimetada ja ka tegemata asjade nimekiri kasvab kosmilises tempos ja miskipärast on kõik need asjad vaja ära teha nüüd ja praegu, sest tellijad tahavad oma taimi, Türi laata edasi ei lükata, reedel tuleb soome grupp ja vahepeal on vaja veel kaks päeva linnas tööl olla. Ühesõnaga oleks mul hädasti kedagi appi vaja, aga hetkel pole võtta, suveks saan, aga praegu ta veel koolilaps. Hea, et eile lõpuks ometi vihma tuli, muidu oleks lisaks müügiplatsile pidanud varsti ka aeda kastma hakkama.
Luige laadast ka. Hakkab teine vist alla käima, ma pole seal elu sees nii vähe müüjaid näinud. Ilm oli õnneks ilus ja kaks päeva laadal olla oli valulisele seljale päris kena puhkus. Aga kolme inimesega väljas olla oli täiesti mõttetu. Õhtul koju jõudes ootas see, mis ootab, kui kutsikas varahommikust hilisõhtuni luku taga on. Koerabeibed ise muidugi olid õuepääsemise üle õnnelikud ja suundusid sabade lehvides naabrite poole tšillima, sest sealt tuli grillilõhna. Mina aga otsustasin bardakki vaadates, et pühendan pühapäeva hoopis koristamisele ja pesupesemisele. Aega läks, aga pühapäeva õhtuks maja läikis ja enesetunne oli mitme pügala võrra tõusnud. Nagu kõik Amburid, ei kannata ma korralagedust...
Tegemata on paraku ka kõik need tööd, millele minu füüsiline seisund paraku peale ei hakka. Potsikurivi seina ääres üha pikeneb, oleks vaja uusi istutusalasid kaevata, teedele killustikku vedada, mulda vedada, kive laduda, kasvuhoonet ehitada...ühesõnaga kui keegi teab mõnda veel vaba maastikuehituse praktikanti, kellel pole veel praktikakohta, võtku minuga ühendust. Juhendada oskan ma hästi :D, magamiskoha saab ja süüa saab ka, kui aega on...ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.
***
Keskpäevaks oli hädavajalik rohitud. Mitte kõik. Kui tigudesse olen seni leebelt suhtunud, visates nad kuskile kaugemale metsa alla, siis sel aastal läks ökotšikk minus puhkusele ja tema asendaja tuli soolveeämbriga. Lihtsalt hale oli neid näritud lehti vaadata, valik tuleb teha, kuigi mulle tegelikult ei meeldi kelleltki elu võtta, kes on suurem kui kärbes.
Esimene uimane sääsk läks ka esivanemate juurde tagasi. Tiigiäärset rohides, selle jätsin endale maiuspalaks, sest sealset traktoriga läbi kaevatud liivast mulda on kõige kergem rohida, võtad võilillest kinni ja tulebki välja. Naat ka.
Natuke pilte ka. Nartsissipilte ei pane, sest hollandlastel oli eelmine ilmselt erakordselt vilets aasta, minu meelest ei klapi ükski sort. Panen hoopis karukellad, mida võiks rohkemgi olla,

 midagi õhtuse nunnumeetri jaoks

 ja õitsva  mukdeenia rossii

 Õhus hõljub esmakordse muruniitmise lõhna, mmmmmm

Peaks vist passi vaatama...

Ise oma aja peremeheks olemisel on nii plusse kui miinuseid. Plusse siiski rohkem. Nii saigi nädalavahetusel põhiliselt tööasju tehtud, reedel käis ajakiri "Mari" intervjuud ja pilti tegemas. Laupäeval oli M Narvas laadal, mina möllasin kolm tundi paberimajandusea, järgmised kolm koristasin ja edasi tassisin taimi. Väsisin ikka korralikult ära. Pühapäeval panin ka tellimusi kokku, esmaspäeval ka, lõuna ajal ühendasin postiviimise poeskäiguga, sest külmikus kõmises tühjus. Ning siis otsustasin pühenduda oma roosidele. Lõikasin, muldasin, rääkisin juttu. Kõik tundsid end suurepäraselt, ei mingeid talvekahjustusi. Uhked inglased ja õrnukesed hiinlased, kõik kenasti pungas. Eelmisel aastal Peter Bealesisr tellitud roosid olid liiga kaua postis ja põdesid terve suve, nüüd aga on korras isegi York&Lancaster, mille kohta oli isegi müüjal vihje, et pigem kollektsionäärile, kui tavaaednikule.
Paarkümmend roosi jäi veel lõigata, kui selg ja vasak jalg, mis on juba kuude kaupa nõrgalt valutanud, sõlmisid minuvastase vandenõu ja käskisid pikali minna. M pungitas küll silmi, et keset päeva, kell pool kaheksa õhtul. Aga ma olen nii palju vanaks ja targaks saanud, et kui kere küsib puhkust, peab ta selle ka saama, muidu läheb hullemaks.
Selle kohta, et ma voodisse tahvelarvuti. kaasa võtsin, polnud kerel midagi paha öelda. Sai taimesaitidel surfatud. Et edaspidi tahaks sisse osta ka selliseid hortensiaid, pildil täidisõieline You&Me Passion


ja selliseid, Lets Dance Rhapsody in Blue,

kahjuks ma ei oska tahvelarvutiga seda märki teha, mis registreeritud  kaubamärki tähendab ja ega ka pildi näitamine pruugi legaalne olla. Sest kõik need udupeened uued sordid on patenteeritud ja autorikaitse all, pole siin midagi omaette rohtseid pistikuid teha :).
Kaks tundi klõbistamist ja otsad olidki käes...täidisõieline You and Me Passion hakkab ehk juba sel nädalal Eesti poole liikuma ja Endless Summeri puhul ma veel juurdlen, kas võtta või mitte, rahaga läheb väga kitsaks, sest kõik tahavad ju ettemaksu saada.

Kuivõrd lolli ei peata ka seljavalu (no eilne lesimine ikka aitas ka), siis täna said roosid lõpuni lõigatud ja kogu sodi ära koristatud. Kärutäie oksi lõikasin ka roomavatelt kadakatelt, mis sel talvel väga hullusti kannatada said, aga sealt tuleb veel mitu kärutäit. Korraga ei jaksa.
Lisatööks sain liiliasibulate ükshaaval ülevaatamise, aga seal oli õnneks esialgne ehmatus suurem kui tegelik kahju, untsus oli ainult neli tükki kogu partiist.
Kevad astub edasi ka koduaias, täna hommikul kuulsin esmakordselt kägu kukkumas ja eile avanesid esimesed nartsissid.

Terve läänepoolne ja lõunapoolne niit on lõokannusesinine

Müügitulbid Ancilla ja Early Harvest kastides, minu jaoks on lausa naljakas, et neid ostetakse niimoodi õitsvana, koos sibulaga.

Homme on kontoripäev ja nädalavahetusel Luige laat. Tööpuudust ei ole.