Hommikud on mõnusad,

kui ei pea kella peale kuhugi tormama. Mis ei tähenda, et tegemata tööde nimekiri lõpmatuse teise otsa ei ulatuks. Kõige varajasemad õhtutunnid ja kõige hilisemad õhtutunnid olen siiski jätnud enesele. Sest kui lihtsalt olemiseks enam aega ei jää, pole ka kogu rabelemisel mõtet.
Kolm päeva on valitsenud troopiline kuumus, mis kasvatab umbrohtu kümme sentimeetrit päevas ja vahepeal tundsin küll, nagu võitleksin üheksapealise lohega, ühe peenraga lõpetad, eelmine on juba uuesti võsas. Isegi killustikukatted on umbrohtunud, orasheinale, võililledele, metsmaasikatele ja vereurmarohule nagu selgub, pole juurdumiseks mingit mulda vaja, killustik või kergkruus käivad küll.
Täna ei rohi, sest õhtul tuleb viimaks ometi leitud abiline. Tegelen firmaasjadega, mis on ripakile jäänud. Ja kui aega jääb, siis istutan. Keila laat oli täielik katastroof, me ei teeninud isegi üüratut osalustasu tagasi. Laupäeval aga kohtume lõunamaalastega Tartu Botaanikaaias.
Mõned varahommikused pildid ka. Vanadest võimsatest sirelitest ma loobuda ei raatsiks. Ja see lõhn, juba teist nädalat elaks nagu parfüümipoes.

 Karatau laugul Ivory Queen on sel aastal kolm pallikest, aga miskipärast kõikide laukude õied on väiksemad kui esimesel aastal,

 Esimene madal iiris

 Roheline-kirju peenar, kus õied donimeerima ei hakkagi

Laugud, hostad ja hispaania artišokk on head kambajõmmid, teised suurelehelised varjavad laukude koltuvaid lehti

 Ja puhkeb õide üks mu lemmikuid, amsonia illustris. Ma ei oska teda paljundada, kuigi palju on küsitud. Kasvab nii aeglaselt, et jagada pole midagi. Peaks äkki haljaspistikut proovima?

 Ja ka meie jänksipere on täienenud kaheksa vahva valge tegelasega. Ostusoovid oodatud, sest ega me kogu seda seltskonda ülal pidada ei jõua.