Sina pead pühapäeva pidama,

ütleb vana tark raamat Piibel, mida tasuks nii mõnigi kord üle sirvida, sest ega see inimeseloom kogu välisest atribuutikast sõltumata viimase paari tuhande aasta jooksul oma olemuselt oluliselt muutunud pole. Nii otsustasingi juba eile Türilt palavusest paistes jalgade ja päikesest põlenud õlanukkidega koju sõites, et täna logelen isu täis. Kanade- küülikute kantseldamisest muidugi ei pääsenud, see on üksi kodusolemise varjukülg ja vahepeal jonnima hakanud M lepitamiseks tuli poisslapsele kolm pardipoega osta, need saadeti ka koju ja ootasid kuuris eraldi puuris toitu ja jooki.

Kui aus olla, siis pean tunnistama, et kodulinnud mulle endiselt ei meeldi. Nende ülalpidamiseks kulub ropult raha ja hais ajab öökima. Linnatüdruku värk. Aga maapoiss M on rahul ja õnnelik ja enamjaolt mina kanalasse jalga ei tõsta.
Niisiis magasin täna kella üheksani, siis tegin kannutäie kohvi ja kolisin endiselt öösärgis ja hommikumantlis terrassidiivanile lamanduma. Koerad, läpakas ja ajalehed-ajakirjad seltsiks.
Eile öösel mõtlesin küll, et esmaspäeval tuleb loomaarst kutsuda...hoidsin haledalt halanud kollivanurit esiku põrandal istudes vist pool tundi süles, kuni ta krampis käpad lõpuks lõdvestusid ja loom rahulikult hingama hakkas. 14 aastat ja 7 kuud ei ole koera jaoks lihtne vanus, tema suuruses koerale tähendab see 90 inimaastat...Aga täna kõmbib jälle kangetel käppadel ringi ja pole häda midagi. Ma olen küll eutanaasia pooldaja, aga loom peab mulle seda ütlema, et ta enam ei suuda võidelda. Elu on näidanud, et ütlevad ka.
Aga parematest teemadest. Eelmisel aastal sai sodipodipeenardest välja kaevatud kõik päevaliiliad, mida ma enda arust ei kollektsioneeri. Selgus, et selle mittekollektsiooni äramahutamiseks läks vaja umbes 25 jooksvat peenrameetrit, mille M lahkelt alumise aia liivmulda valmis kaevas. Kuna aga päevaliilia on teadagi hiline ärkaja, siis tekkis mõte panna nende vahele nartsisse, igasse vahesse istutuskorviga üks sort. Kuna nartsisse nii palju erinevaid müügis polnud, lisandusid ka tulbid. Sibullilli ma enda arust ka ei kogu ja suurt nendest ei tea, aga kevadine vaatepilt sai küll selline, et reedel aeda külastanud soome grupp ahhetas ja ohhetas.

Mõned portreepildid ka, sortide teemal ma parem sõna ei võta, umbes pooled sildid tunduvad valed olevat

Sügisel kättejäänud kaubal on ka omad võlud massilise õitsemise näol, enda aeda ju kuidagi ei raatsi mõnda tulbisorti sellises koguses osta, eriti kallist tulipa albocaerulead

aga ka Odalisque on väga nunnu

Saaki tuli Türilt muidugi ka, lätlastelt siberi iirised Cheery Lynn, Strawberry Fair, Dandys Hornpipe, Dawn Waltz ja Strawberry Socialis. Siilkübarad Secret Pride ja Secret Joy.  Kahkjaspunane askleepias liigina ja valgeõielise sordina Ice Ballet. Seedri puukoolist ostetud lõhislehise läätspuu tüvivorm ja Põltsamaa Roosiaiast hamsterdatud pargiroosid Wasagaming, Cristata ja Canary Bird tulevad koju suure autoga. Kirjapilt kõigil asjadel muutmata ja kontrollimata, selleks on aega ehk millalgi talvel...imetlesin lätlaste laadavalmidust, kõigil taimedel olid etiketid eesti, läti ja ladina keeles. Mul endal pooltel taimedel siiani ajapuudusel etiketid tegemata. No võiks ju praeguse looderdamise asemel teha, aga pöörduks siiski pealkirja juurde tagasi ja teeks täna ainult seda, mis teeb hingele ja kehale head. Jasmiiniõiieke, kellele üldse ei meeldi toas luku taga olemine (eilne tulemus kolm hunnikut, ookeanisuurune loik, kolm ruutsentimeetristeks ribadeks purustatud munakarpi ja äraloetud raamat "Meremees Murka"...) arvab sama ja tukub mõnusasti mu talla all, hakkab teine juba päris koera moodi välja nägema.

Tegemata tööde nimekiri ei saa nagunii iialgi otsa ja osa püsikuid läheb müügiks nagunii alles suve teises pooles.