Talve hambajäljed

Elu hakkab vist rahulikumaks muutuma, juba on aega olnud aias ringi vaadata. Õigemini ma olen selle aja lihtsalt võtnud. Naadid ei jookse kuhugi (kahjuks), abilisekuulutustele ei reageeri keegi ja seetõttu võtan asja kergelt. Ei saa ka tervet kevadet käpuli maas veeta. Huvitav, kuidas kõik muutub, kunagi mulle kevad ei meeldinud, minu element oli suvi ja eriti muidugi rooside õitseaeg. Nüüd aga naudin täiega maikuud ja eriti neid valgeid õhtuid ja hommikuid.
Kuna lõpuks on kõik lehte läinud, on aeg ka laipu kokku lugeda. Kõige suurema põntsu on saanud okkalised nagu paljudel teistelgi ja kõige rohkem on mul ikkagi kahju oma roomavatest kadakatest Green Carpet ja Blue Carpet, mis seitsmeaastastena mõlemad üle kahe meetri läbimõõtu olid saavutanud. Nüüd pole vist muud kui saag ja lõke. Blue Carpeti olen juba osaliselt ära lõiganud, aga ausalt öeldes on need roomavad tüved ikka väga jämedad ja kände ma ilmselt sealt okaspuualast kätte ei saagi. Allesjäänud oksad kasvatavad küll uusi võrseid, aga ülejäänule ei aidanud ka sügisene pritsimine.  Vaatepilt on nutune.

Karta on, et välja tuleb saata kõik kadakad, sest lisaks ilukadakatele on roostes ka looduslikud, ilmselt mingi laiem seenhaigus ja ega ma ümbruskonna endiste rannakarjamaade ruutkilomeetreid haigetest põõsastest ikka puhtaks ei saaks, kui tohikski võõrastel kruntidel tegutseda. See nunnu on suht noor, aga ka omadega üsna läbi.

See, et parukapuu Royal Purple on suuremalt jaolt külmavõetud, on tavapärane, alumised oksad on terved ja küll ta taastub. Tants ümber tamariski aga hakkab küll ära tüütama...kevadel väljub lume alt pungadega, hiljem aga saab öökülmade käes kannatada ja seisab keset aeda püsti nagu vana luud. Võib-olla peaks ümber istutama?
Suure ja väga okkalise luua mõõdu annab välja ka Thunbergi kukerpuu, mille sorti ma ei tea, sest oli ka aias nii vana olija. Kuidas ma selle okassea nüüd sealt kätte saan, pole veel selge, aga paari elusoleva alumise oksa pärast alles hoida pole ka vist mõtet.

Läinud on ka üks Dammeri tuhkpuu ja kõvasti pihta saanud roniv kuslapuu, viimasest saab siiski ehk asja. Pildistama ei hakanud.
Pildistasin hoopis rõõmustavaid asju, harilikel murtudsüdametel (Dicentra spectabilis) on hea aasta

Tulbid, tulbid, tulbid. Panin maha kümnekaupa (või vähem, kuidas pakis oli), mõne sordi puhul on aga tulemus hoopis imelik, millal nad need tütarsibulad kasvatasid, talvel?

Uus taimeliik meie kollektsioonis, tulbiõieline artišokk. See hispaania artišokk on meie aias nüüd neljandat aastat (loomulikult mitte tulbiõielisena :), süüa pole veel raatsinud, sest kahe peopesa suurused õied on nii ilusad. Aga äkki sel aastal raatsin ühe õienupu nahka panna. Kuigi pole artišokki kunagi proovinud ega pole sugugi kindel, et ta mulle maitseb. Müüginomenklatuuri võtsin ka just huvitavuse ja söödavuse pärast ja mingit erilist hoolt ei tundu ta vajavat.

Hoolimate sellest, et küülikud on end naatidest ja võililledest ümmarguseks söönud, ei tundu rohimine kuidagi lõppevat, üle paari tunni päevas pole selleks ka aega jagunud. Aga ma lihtsalt ei vaata neid rohimata kohti ja võililleväljast jõudsin ka eile pilti teha, enne kui murutraktor sellest üle käis. Jasmiiniõiekese kõige suurem kehaosa on hetkel pea, mis vahel on ka pätitempe täis.

Üldiselt aga on olnud ilus mai, justkui kingitus pärast külma ja lumist aprilli. Toomingad õitsevad veel ja lõhnavad hullutavalt, lillad sirelid hakkavad vaikselt värvi näitama, valge alles tukub. Kevad on ilus.