Naudin selliseid päikeselisi varajaseid hommikuid. Mitu kuud ei saanud ma hommikuti üles, aastate stress ja väsimus vajas väljamagamist. Nüüd hakkab vist paika loksuma. Normaalseks ei saa 12-13 tunnilisi tööpäevi muidugi nimetada ja ka tegemata asjade nimekiri kasvab kosmilises tempos ja miskipärast on kõik need asjad vaja ära teha nüüd ja praegu, sest tellijad tahavad oma taimi, Türi laata edasi ei lükata, reedel tuleb soome grupp ja vahepeal on vaja veel kaks päeva linnas tööl olla. Ühesõnaga oleks mul hädasti kedagi appi vaja, aga hetkel pole võtta, suveks saan, aga praegu ta veel koolilaps. Hea, et eile lõpuks ometi vihma tuli, muidu oleks lisaks müügiplatsile pidanud varsti ka aeda kastma hakkama.
Luige laadast ka. Hakkab teine vist alla käima, ma pole seal elu sees nii vähe müüjaid näinud. Ilm oli õnneks ilus ja kaks päeva laadal olla oli valulisele seljale päris kena puhkus. Aga kolme inimesega väljas olla oli täiesti mõttetu. Õhtul koju jõudes ootas see, mis ootab, kui kutsikas varahommikust hilisõhtuni luku taga on. Koerabeibed ise muidugi olid õuepääsemise üle õnnelikud ja suundusid sabade lehvides naabrite poole tšillima, sest sealt tuli grillilõhna. Mina aga otsustasin bardakki vaadates, et pühendan pühapäeva hoopis koristamisele ja pesupesemisele. Aega läks, aga pühapäeva õhtuks maja läikis ja enesetunne oli mitme pügala võrra tõusnud. Nagu kõik Amburid, ei kannata ma korralagedust...
Tegemata on paraku ka kõik need tööd, millele minu füüsiline seisund paraku peale ei hakka. Potsikurivi seina ääres üha pikeneb, oleks vaja uusi istutusalasid kaevata, teedele killustikku vedada, mulda vedada, kive laduda, kasvuhoonet ehitada...ühesõnaga kui keegi teab mõnda veel vaba maastikuehituse praktikanti, kellel pole veel praktikakohta, võtku minuga ühendust. Juhendada oskan ma hästi :D, magamiskoha saab ja süüa saab ka, kui aega on...ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.
***
Keskpäevaks oli hädavajalik rohitud. Mitte kõik. Kui tigudesse olen seni leebelt suhtunud, visates nad kuskile kaugemale metsa alla, siis sel aastal läks ökotšikk minus puhkusele ja tema asendaja tuli soolveeämbriga. Lihtsalt hale oli neid näritud lehti vaadata, valik tuleb teha, kuigi mulle tegelikult ei meeldi kelleltki elu võtta, kes on suurem kui kärbes.
Esimene uimane sääsk läks ka esivanemate juurde tagasi. Tiigiäärset rohides, selle jätsin endale maiuspalaks, sest sealset traktoriga läbi kaevatud liivast mulda on kõige kergem rohida, võtad võilillest kinni ja tulebki välja. Naat ka.
Natuke pilte ka. Nartsissipilte ei pane, sest hollandlastel oli eelmine ilmselt erakordselt vilets aasta, minu meelest ei klapi ükski sort. Panen hoopis karukellad, mida võiks rohkemgi olla,
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
Nunnumeeter on täiesti terve ja töötab vurinal. Selles mastifluses on midagi nakkavat - kui kunagi üldse koer, siis ainult selline.:)
VastaKustutaAga tööd ja asjad...eks meil kõigil ole olnud aegu kui igas nurgas vahib töö vastu ja lihtsalt ei jõua. Ma olen siis alati mõelnud - pean`d hoogu, tasa ja targu, sest kui ma ennast nüüd lõhki tõmban, siis jääbki minust tegemata. Ja elutähtsad asjad kõigepealt, muu võib rahumeeli oodata kuni mul on aega.
kadi.koosapoeg[ätt]aianduskool. Saada oma praktika pakkumine tema aadressil ja sealt edasi läheb tudengitele. Pane kindlasti kirja ka ööbimisvõimalus jne
VastaKustutaMina soolan ka, pole parata, metsa alt pöörduksid nad tagasi reiba hordina
Mis ma ütlesin! Peale palgatöö mahajätmise alles kiireks lähebki ja aega jääb aina vähemaks :), aga ära pabista millegi pärast, küll saab ja küll jõuab, aiainimesed on kõik näinud võilille, naati ja muud sodi ka:D.
VastaKustutaKorralagedus on kole asi, ma ka ei kannata seda, aga teda võiks keegi teine likvideerida, sest ole sa nii korralik kui tahes, tal on mingi isetekkeline omadus :D :D
Nunnumeetri juures pigistan silmad kõvasti kinni :D
Nunnumeetrit aitab kindlasti maha tõmmata asjaolu, et see tegelane kaevab poolemeetrise augu paari minutiga ja ega ta ei küsi, kuhu võis ja kui haruldane taim seal enne kasvas :D
VastaKustutaKiired ajad neh ja rohi kasvab ja lillepottide rivid pikenevad.
VastaKustutaKutsikatel on väidetavalt nii, et vanuse kuu korda kaks annab kannatuse tundide arvu, ehk neljakuune karvapall peaks siis suutma juba. 8 tundi olla pissimata.
Must karvakera on väga siidine ja hirmus armas mõmm, aga jänksid jäid ju nägematat!