5. juuni 2017

Õuduste nurgake

ütleb selle kohta Lepatriinu. Talle need elukad ei meeldi. Mulle meeldivad. Mulle ei meeldinud hoopis see, et elukatevaheline pinnas oli raskelt samblamättasse kiskunud.
Kuna eelmisel nädalal saabus tänu mu heale naabrimehele koorem turvast, siis pühapäeval lõin küüned ja kõpla mättasse. Pind polnud õnneks suur. Pealmine mättakiht eemaldatud, turbaga multšitud, aga tegelikult all puhas sinisavi ja alaliselt niiske. Huvitav, kes seal peale jalg- ja taldlehtede veel elada tahaks? Koht on poolvarjuline, vaid paar tundi päevas saab päikest.

Ja puhas õudus oli see punaste sipelgate pesa, mis tiigiserva kivide vahel oli. Küll hammustasid valusasti.

2 kommentaari:

  1. Keeruline ju sellise pinnasega mingit soovitust anda. Hostad? Brunnerad?

    VastaKustuta
  2. Hea, et praegu on vaade veele avatud ja mina ei paneks teda küll ühegi kõrge püsikuga kinni. Kõikjal ei pea lilled kasvama.
    Mulle meeldivad need vähesed taimegrupid ja see kivivärk nende keskel. Muidugi teeb igaüks ise oma aia, aga mina kasutaksin seal väga madalat pinnakatjat, mis oleks nagu roheline või tagasihoidlikult õitsev vaip püsikute vahel. Ilma päris ei saagi, kui tuul turba vette puhub, oled hõljundiga väga hädas

    VastaKustuta