Mõtted on kevades

Fantastiline ilm oli täna, ei mingit määbruari. Päike säras hommikust saadik ja kuigi maa oli härmas, sulas see kiiresti. Kutsikad sain aedikusse kusagil kella kümne paiku, hakkavad seal juba kohanema. Kui algul esitas üheksaliikmeline ühendkoor pala "Andke kutsikatele vabadus!" iga kord, kui ma vaatevälja ilmusin, siis nüüd juba müratakse, kakeldakse, lebotatakse päris rahulikult. Matid on all, et päris palja maa peale tuttu ei jääks.

Taimeninasid ja ninakesi on iga nurga peal ja neid ma pildistama ei hakanud, neid pilte on internett täis ja ajab üle ääre. Pealegi on nad igal aastal üsna sarnased.
Tiikidel on veel jääd.

Kaktused tunnevad end päikese käes mõnusalt nii maja seina ääres kui vulkaaniplatool.

Kodus töötada on mõnus. Kui kuskil büroos mõte kinni jookseb, lähed lobised kolleegiga või kiikad internetis ringi. Kodus saab pausiaega hoopis tõhusamalt kasutada ja kui käed midagi teevad, siis mõistus töötab edasi. Nii oligi päeva lõpuks vajalikud tekstid välja mõeldud ja kirja pandud, maja koristatud, pesu nööril lehvimas, terrass ja aiateed pühitud ja isegi paar akent möödaminnes  puhtaks pestud. Kutsikate kantseldamisest rääkimata.

Natuke aiapoe mõtteid ka, küllap on nii mõnelgi tekkinud küsimus, mida ma siis õieti teen ja mis edasi saab. Olen selle üle terve talve mõtteid mõlgutanud ja lõpuks ka järeldustele jõudnud. Selleks, et taimekasvatuse ja aiapoega end ära elatada, peaks müüma kordades rohkem kui praegu. Kuna haruldusteotsijaid on vähe, peaks olema 95% sortimendist nii-öelda prosta kapsas ehk see, mis laiale ostjateringile peale läheb. Seda ma teha ei taha, sest taimekasvatus iseenesest ei paku mulle huvi, kõik see potistamine, kastmine ja rohimine on rutiinne ja igav. Eks algne idee ju oligi, et taimekasvatus on M töö, aga teda ju enam ei ole.  Ja isegi kui ma seda teha tahaksin, pole mul selleks vajalikku viljakat mulda ega vett, tööjõust rääkimata.
Ühesõnaga olen jõudnud järeldusele, et edasiseks ellujäämiseks pean leiba teenima selle kehaosaga, millega see siiani kõige paremini välja tulnud on ehk peaga.
Aiapoodi kinni sellegipoolest ei pane. Olen sellesse projekti nii hullult raha, aega ja energiat panustanud, et narr oleks nüüd järele jätta. Aga see jääb hobitasemel tegevuseks ja elatist ma sellest teenida enam ei looda. Teen nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest oma aia ja elu jaoks peab ka aega jääma. Viimased kaks on niigi paar viimast aastat kannatajapositsioonis olnud.