Koera juubel ja natuke sügist

Kuigi võiks mõelda, et kolmteist pole ju juubel, aga sellises vanuses kolli jaoks on iga sünnipäev juubel. Ja kuigi juubilar on natuke hambutu ja kurdivõitu, on ta endiselt rõõmsameelne ja naudib õuesolekut täiega:

Millega siis veel ühe shoti lambakoera sünnipäeva tähistada, kui mitte lambapraega. Lammas on mu suur lemmik, kahjuks seda meie kaubanduses just tihti ei liigu, kui siis hingehinnaga. Seetõttu keksisin reedel rõõmust, kui vastavatud Sütiste toiduturult täiesti mõistliku hinnaga ilusat lambakarbonaadi leidsin. Laupäeval aga seisin silmitsi tõsiasjaga, et ma vist ei olegi ise kunagi lambapraadi küpsetanud, põhiliselt olen teiste tehtut nautinud. Aga liha on liha, mis seal ikka keerulist. Panin selle 1,3 kilose käntsaka klaasist ahjuvormi, umbes pool liitrit vett, peoga meresoola peale, siis veel uhke kiht teravat maitseainet ja küüslaugupulbrit, fooliumiga pealt kinni ja 220-kraadisesse ahju tunniks ajaks. Tunni aja pärast võtsin fooliumi ära, keerasin ahju 200 kraadi peale ja lasin veel tunni küpseda. Tulemus sai tõeliselt hõrk, ei mingit kasukamaitset ja tänaseks on sellest alles veel paar kondikest, mida veel pole raatsinud koertele ära jagada.
Hämmastav sügis on tegelikult, täna oli meil 11 kraadi sooja ja ühtegi öökülma pole endiselt olnud. Seetõttu on need puud, mis veel raagus ei ole, nagu sirelid, sarapuud, äädikapuu ja tamm, täiesti suviselt rohelised. Ülejäänud puud aga täiesti raagus. Isegi mõned hostad näevad veel täiesti kobedad välja.

Õitsevad peamiselt suvikud, kosmosed, saialilled ja kressid. Mõned roosid.

Raitaster on täies hiilguses, nimetu roosa krüsanteem ei paista selle kuhja alt enam väljagi ja tuleb ilmselt kevadel kuskile ära kolida:

ja mu lemmikhortensia on isegi õitsemise viimases staadiumis veel ikka väga ilus:

Suvel uhkeid kõrvakesi kasvatanud kaktused aga valmistuvad talveks, on vee välja lasknud auruda ja näevad krimpsus välja:

Seda pilti vaadates jõudsin ka järeldusele, et järgmisel aastal ilmselt ikka tuleb hakata maja üle värvima...oli plaanis juba sel aastal, aga suure aia ümberkujundamise hasardiga ei jäänud nii maiseteks asjadeks lihtsalt aega.
Ja ainuke koht terves aias, kus ma tõelist sügisvärvi leidsin, on forsüütia: