14. august 2015

Heraklese vägitööd

August on mõnus. Muru kasvab küll selles niiskes ja jahedas suves mõnuga, aga seda on võimalik ignoreerida. Kuni teatud piirini. Suve esimesel poolel korralikult juurejuppide lõpuni rohitud peenrad peavad end suhteliselt sideraadivabalt üleval, põhiline tegija on selle aasta külvist tärganud võilill, aga kuna sellel pole juurikaid ollagi, siis on seda lihtne välja kaksata kasvõi möödaminnes ja rohimisele hullu aega pole kulunudki. Kõige suurema Heraklese vägitöö ehk müügiplatsi pottide rohimise tegi täna ära Lepatriinu ja suurimad tänud talle selle eest.
Lepatriinuisand tegi kah suure asja ära, vahepeal juba korras olnud varemeteesine oli muidugi jälle rinnuni maltsa kasvanud, viljakas kana- ja küülikusõnnikuhunnik ju...nüüd näeb jälle viisakas välja ja mujalgi on trimmeriga käidud. Hunnik pakkusid on ka halgudeks saanud.
Aega on olnud tegeleda edasilükatud asjadega. Kui omal ajal M-ga tiikide rajamisest jutt tuli, olin ma esimese hooga käte ja jalgadega vastu. Mererannas kasvanud tüdruku jaoks on iga ilma voolava veeta mageveeauk lihtsalt üks kolekoht, mis varem või hiljem kasvab mingit kõntsa täis ja hakkab haisema. M tõotas ise sellega tegeleda ja tegeleski, paraku jalutab ta nüüd juba üle kahe aasta (uskumatu, kuidas aeg lendab) taevaste veekogude kallastel ja veekogudest ongi saanud need, mdia ma ennustasin ehk haisvad koledad augud. Kaks suve ei puhastanud neid keegi, sest mina mingisugusesse solgivette pole nõus isegi kummikutega minema...aga paar nädalat tagasi Saue Farmestit külastades leidsin sealt sellise riistapuu
Ma isegi ei mäleta, mis nime all nad seda müüsid, aga mulle tundus see kohe ilmatu hea riistapuuna muru seest koeras**a kättesaamiseks. Selleks kõlbab ta tõesti suurepäraselt. Eile morni näoga vesikuuske ja vetikat täis solgiauke põrnitsedes tuli mõte proovida sama asja ka tiigis. Toimis. Sellest tiigist vedasin eile välja neli kärutäit vesikuuse- ja vetikasodi. Tagumised kivid, mida pole sinna mitte pandud, vaid meite viljakandev muld näebki õhukese mullakihi all säherdune välja, pesin survepesuriga puhtaks. Vette viskasin täna topeltannuse vetikatapjat. Suurim häda on see, et see tiik ei pea enam vett, põhja peal püsib midagi. Kui saaks kuidagi vettpidavaks, saaks ehk asja.
Alumise aia tiikidega on asi hullem. Suur tiik sai kaevatud mõttega, et kevadist suurvett vähem oleks, aga eelmise aasta põuaga kuivas see tilgatuks ja isegi vesiroosid surid välja. Issand, kui romantiline koht, õhkasid eileõhtused aiakülalised nende tiikide ääres. Ma olin vait ja ei hakanud ütlema,et see tiigipind meenutab mulle okset ja midagi romantilist ma seal küll ei näe...


Sellesse suurde tiiki lasingi seetõttu hundinuiad laamendama, et koht on suvel minu silmis lihtsalt nii kole ja sinna sisse ma nõus minema ei ole.
Väiksemasse kilepõhjaga tiiki ma ka nõus sisse minema ei ole, aga sama kühvlisarnase riistapuuga õngitsedes (eks katsuge raskeid hangutäisi õngitseda samal ajal hinge kinni hoides, seisev vesi haiseb ju), sain asja ikka natuke puhtamaks.

Selle eluka käsib Lepatriinu mul juba mitmendat aastat minema visata ja ausalt öeldes olen ma ka ise end mitu korda selle peale õhku ehmatanud, aga vahel on nii lõbus tiigi äärest kostvaid külaliste röögatusi kuulda.
Nõrgema närviga külalised on autosse tagasi ehmatanud ka kuue- ja poolekuune Mihkel, kes on juba sama kõrge kui emme, aga natuke lühema kerega. Vähemalt esialgu. Täna õnnestus ta peaaegu ühes tükis ka pildile saada, see on tavaliselt keeruline, sest ta ei püsi eriti paigal.
Muidu tubli poiss ja kuulab sõna, aga laudade pealt toidu virutamine on meid kõiki ülimalt korralikeks muutnud. Mitte midagi ei tohi ripakile jätta, kohe süüakse ära. Vahet pole, mis. Aegajalt pätsatakse ka mittesöödavaid asju, nii et kui kuskil mingit plastmassiraginat kuulda on, hüppavad kõik kontrollima :). Kutsikas ikkagi.
Homme läheb suuremaks kaevamiseks, kogu kokkutulekule lubatud mudru tuleb üles võtta ja kui lisada veel roosid ja vesiroosid, läheb auto ikka üsna täis. Loodetavasti tagasi tuleme tühjemaga, sest püsikuhaiguse retsidiive pole märgata.

10 kommentaari:

  1. See kühvel tundub tõesti päris hea riistapuu olema. Aga krokodilliasja peale itsitasin mõnuga, kuigi eks ta pisut julm vast ole külaliste suhtes. ;)

    VastaKustuta
  2. kroku peale ehmatasin minagi :) enne kui kohale jõudis. Riistapuu on huvitav ja kui toimib siis on ok

    VastaKustuta
  3. Suurte tööde puhul on oluline, et pärast oleks rahulolu tehtust. Ma usun, et nende tiikidega läks hästi.

    VastaKustuta
  4. Ja sa räägid veel, et ei ole vägiteguseid aias teinud - mis see vetikaõngitsemine siis on - puhas koormus seljale. Tublid Triinud sul ja ise ka - minu laiskus ei luba ühtki tiiki, olenemata suurusest.

    VastaKustuta
  5. Olen kuulnud, et kalad hoiavad tiigivee puhta ja minu mäletamist mööda oli Sul hea sügav tiik, mis ei külmu talvel põhjani läbi. Too kogred, või viimasel ajal popid valgeamuurid tiiki, ehk tõesti töötab :). Viimaseid pakutakse isegi viimases Maalehes (13.08). Need peaksid ära hoidma veetaimede vohamise ja lahendama ka võimaliku sääseprobleemi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See tiik pole kahjuks enam mitmendat aastat ei ilus ega sügav. Proovisime nii kokresid kui valgeamuure, aga kuna kesksuvel vett peaaegu pole, ei jäänud ükski kala ellu.

      Kustuta
  6. Tervitused Mustalt Vennalt ja Hallilt Poisilt Pikk-kõrvale ja Lugupeetud Emale!
    Väikesed tiigid on meie maal paras peavalu. Basseinid samuti. Suured tiigid jälle võtavad palju ruumi, ja yldse on need jube töömahukas haljastuselement. Yks asi on looduslikud veesilmad, aga loduste lohkudega pikitud metsas yles kasvanuna tean, milline on veesilma aastaring, ja puhas basseinilaadne ei ole see kindlasti. Eks ilutiikide ja basseinide kultuur on tulnud lõunamaadest, kus vesi oli luksus ja seda pidi kaunivormiliselt esitama. Kui tiik ikka kiiresti soostuma kipub, siis ei olegi muud kui seda protsessi sobivate taimedega kaunistada.
    Tore kroku, las ta olla rahva rõõmuks.
    Tänasel Kokkutulekul pärisid sa läbi huumoriprisma, et kauaks moosekandid seekord plaanivad jääda, et pillid kaasas. Ma olin yhe teise jutuga ametis, aga tahtsin kangesti pakkuda, et sinu enda suures majas leiduvates muhedates soppides saab sisse sättida konkteetse kylalisartistide kambrikese, kus ongi kaugeltsaabunutel võimalik kunstitegemisest väsinud keresid puhata ilma pererahvast tylitamata. See, et ma teie juurde rohkem kui 1 kord ööbima olen sattunud, ei ole ilmselt niisama juhus ja see tekitab mõtteid hea koha aura jm kohta.

    VastaKustuta
  7. Kroku peale muigasin minagi. Tiigi puhastamine on Heraklese värk jah. Minu tiigis kukub veetase ka üha ja aina. Kui hakkan kallast kindlustama, siis lasen süvendada ka. Suurte puude all lendab ju kõiksugu nasvärki sinna põhja, see mudakiht on muide üsna rammus :)

    Tööriist on huvitav ja tundub asjalik, peaks ka ringi vaatama, mu roobitsen rehadega, aga mul on ka nn looduslik tiik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mind ei päästaks ka süvendamine, see tiik on niigi kolm meetrit sügav ja kaldad on koledad, naat ja angervaks, mina pole suuteline neid pea alaspidi rohima...

      Kustuta
  8. Küll te jõuate ikka koos ühekorraga palju ära teha.
    Kohe, kui pilti nägin, läksin selle farmesti kodukale, aga seal säärast riistapuud üheski rubriigis ei kohanud.
    Vetikas ilus pole, aga ka kõige maailmakuulsamad veekogud kas losside vms juures lähevad ikka aeg-ajalt kuuma ilmaga vetikasse ja neis kohtades vist sellest erilist peavalu ei saada, sest ilmade jahenedes kaob ta iseenesest.

    VastaKustuta