Sundpuhkusel autosalongis

Kui muidu puhata ja istuda ei oska, siis sunnitakse. Pole veel ausalt öeldes tundma õppinudki, mida mu kasutatud uue auto kõik nupud teha oskavad, aga seda märkasin küll, et plaadimängija vahel töötab ja vahel mitte, sama lugu sisseehitatud autotelefoniga. Kuna tegu tehasegarantiiga liikuriga, tegin salongis porgandi häält, et kuidas mulle sellise defektiga asi müüdi...mehed sügasid pool päeva neid kohti, mida nad ikka sügavad ja lõpuks siis jõuti otsusele, et kogu audiosüsteem tuleb välja vahetada. Peale autoarvuti restarti hakkas mu auto minuga poola keeles suhtlema, aga mul nagunii polnud aega temaga pikemalt vestelda.
Remont pidi kestma tunnikese, aga kestis kaks ja kogu mu hoolikalt kavandatud päevaplaan lendas kus kuuskümmend. Aga vähemalt said vastatud kõik vastamata meilid ja läbi loetud blogid. Pealegi olin esmaspäeva õhtuks nagunii jälle staadiumis, et jalgu eriti vastu maad toetada ei tahtnud, olid nii valusad ja väsinud. Ilm oli rõve, tuul murdis raginal puid ja loopis kõike, mid juuripidi maas kinni ei olnud. Aegajalt sadas ka midagi, mid tegi märjaks küll aedniku, aga enne maapinnani jõudmist kuivas ära. Õhtul ikka niipalju vihma tuli, et müügiplatsi kastmise võis vahele jätta.
Töö, mida tegin, oli sama vastik kui ilm, müügiplatsi korrastamine ja lõpnud taimede väljaviskamine. Jätkub seda tööd veelgi, aga väga rahmida ka ei saa, nii mõnigi laibakspeetu on ootamatult nina välja pistnud.
Sellele vastukaaluks potistasin aiast leitud tittesid ja natuke ka istutasin. Tempot dikteerib see, et ilmselt terve juulikuu ma füüsilist tööd teha ei tohi ega saa ning ma lihtsalt pean teatud asjad enne haiglasseminekut tehtud saama.
***
Ühesõnaga eelneva mudru jõudsin autosalongis, kus kokku tunni asemel veetsin 2 tundi ja 40 minutit, kokku kirjutada. Tahvelarvutiga kirjutamine on tüütu. Jõudsin veel Lehekesest lilletoed ära haarata (pilti teen neljapäevalt, enne pole aega üles panna), Urmase käest himaalaja jalglehetited, päris huvitavad seemikud

Panen võrdluseks ka õhtul tehtud Spotty Dotty pildi, täiesti erinevad, aga ega seemikud suurt kehvemad pole. 

Tiigipeenar on nagu näha hetkel paksus umbrohus, aga aega pole. Veel hullem on kõrreliste- ja siberlasteala, kus killustikukate on paksult ohakat ja võilille täis kasvanud. Ei jõua.

Aed on pisut metsik, aga ilus. Sirelid on alusranud ja rohelist on tuhandes toonis.

Majapidamise peavalvuril särab silm endiselt, kuigi kasvaja on väga suureks kasvanud ja sügist mu kullake suure tõenäosusega enam ei näe. Juba kolm loomaarsti on öelnud, et operatsioon võib asja ainult kiirendada. Mis teha, üksteist aastat on kaukaasia lambakoerale kõrge vanus. 

Ka endale sajab haiglast ainult ebameeldivaid uudiseid ja tuju pole suurem asi. Katsun seda kuidagi üleval hoida. 

Õhtuti on sadanud veidrat vihma, mis teeb puulehed ja olemise märjaks, aga maapinnani ei jõua. Täiesti jabur oli vihma käes voolikutega mässata, aga mis teha, kui potid on purukuivad.

Homme on kontoripäev ja tegelikult on päris tore, et on ka selline töö, milles saab mõistust kasutada ja mullaste aiakaltsude aselem kleit selga panna.