Blogisid lugeda ja blogida ka ei ole aega olnud. Eks tagantjärgi loen: Kirjutada tagantjärele palju ei saa, läheb meelest ära ja uued asjad tulevad peale.
Kolmapäeval tegime taas kommertstelevisiooni. Makita trimmerid on tõesti head, kerged ja vaiksed. Aga kuna majapidamises on niigi kolm töökorras trimmerit, siis minusugune koi enne ju uut ei osta, kui vanad veel kestavad. Nudisin kaamera ees ära oma Meyeri kadaka ja panin haavade peale mingit möksi. Miskipärast hakkas operaator naerukrampides väänlema, kui nägi mu nägu selle karbi lahtitegemisel. Tavaliselt ei kasuta ma põõsaste lõikamisel mingeid salve.
Neljapäeval möllasime väikese abilisega aias, niitsime ja rohisime. Naadimeri hakkab juba taanduma ja mõnes peenrad püsikud välja paistma. Kadusid on päris palju, aga süüdlaseks pean pigem põudasid kui talvesid, mis on olnud pehmed.
Mõned roosidki on hingusele läinud, õnneks sordid, millest eriti kahju pole.
Ilma olen metasekvoiast ja printsessipuust, kumbki ei ilmuta mingeid elumärke.
Reede hommikul olin taas arstide väntsutada ja uudised polnud sugugi head. Aga sellega tuleb hakkama saada ja korda teha, nagu arst ütles.
Pärast pakkisin autot. Võttis päris pikalt aega, sest seda autot pole ma varem pakkinud. Aga päris palju mahutas.
Laupäeva hommikul nägin vannitoa aknast põtra aiaääres lepavõsa näsimas. Põtru pole siinkandis mu lapsepõlvest saadik jalutamas olnud. Kui ta lepavõsaga lepiks, oleks kena, siis las jalutab.
Laupäeval siis Tartu Botaanikaaia püsikupäev. Müügi pärast ei tasuks nii kaugele sõita, peale ettetellitu ei ostetud suurt midagi, paar pojengi ja püsikut. Aga koht on imeline (kuigi ekskursiooniks seekord aega ei jäänud) ja seltskond fantastiline. Lõpuks maandusime Muhedikemaal, kus oli samuti sama imeline nagu igal aastaajal.
Lepatriinu sooritas tõelise sõiduime, tuues meid pea kolme tunniga Kambjast Kersallu. Ma olen alati tänulik, kui keegi teine autojuhtimise üle võtab, sest minu jaoks on see vaevaline tegevus. Mulle lihtsalt ei meeldi pikki maid sõita. Tegelikult ei meeldi ka kaasreisijana, eriti kui on kiire. Paraku pole teleporteerumist ikka veel leiutatud :)
Pühapäeval oli päevaplaanis tegelikult vedelemine ja looderdamine, aga eelmisest päevast saadud positiivse energia annus oli nii suur, et tegelikult sai päris palju ära tehtud. R niitis traktoriga ja meie Lepatriiinuga kasisime müügiplatsi, päris ilusaks sai. Õhtul jõudsin veel mõned potid istutatagi. Olude sunnil paar kännupeenrasse ette nähtud asja hoopis teise peenrasse, sest suure tõenäosesega jääb kännupeenar sel aastal tegemata. Ei kao need kännud kuskile.
Täna võitlesin üheksapealise lohe ehk maikuu raamatupidamisega. Pole näinud põhjust teenust sisse osta, kui raha napib ja ma oskan seda ju nagunii ise teha. Aprill ja mai on muidugi hullumaja, alustasin kell kaheksa honnikul ja lõpetasin kell kuus. Sirutuspausi ajal kratsisin roosipeenraid Fokiniga, aga ma teen ilmselt midagi valesti, sest mõne minutiga hakkavad randmed valutama.
Õhtul tõmbasin veel paar põõsaalust priskemast naadist puhtaks. Naadi kõrvaldamisse pealsete eemaldamise teel usun ma järjest vähem, sest hoolimata igaaastasest katkumisest ei kao ta kuhugi. Varjutamise kohta võin öelda, et varjupeenar on kohas, kus oli kangas ja kanga peal viis aastat järjest 15 tonni mulda. Naat on endiselt alles. Samuti on mul kõhklusi selle suhtes,et naat kasvab ainult rammusas maas...pokazuhhapeenart tehes kiskusin kärutäie naati välja paekivisest vundamendist, kus polnud üldse mulda. Ja täna tõmbasin priske vööniulatuva naadi välja garaaži tagant, kus on maapinda 1,2 meetrit kruusaga tõstetud ja kus ei tohiks samuti mulda üldse olla.
Lõpuks hakkas külm, hoolimata sinisest taevast ja päev läbi säranud päikesest oli väljas ainult 10,1 kraadi. Tulin tuppa ära. Väsimus on nagunii meeletu. Külmal õhtul on toas mõnus raamatut lugeda.
Praegune aeg on tõesti imeline, ja eks siis ju ka aiad ole samasugused.
VastaKustutaMeie printsessipuu talvitus ja praegu lehtib, vaid 5cm latva on must, aga see oli lihtsalt puitumata osa.
Ma arvan, et Sa pead selle Fokini kõigepealt õigesti kätte võtma, siis tulevad need õiged liigutused, mis ei vaeva ei selga ega randmeid, iseenesest. Jälgi, et kättevõtmisel oleks mõlema käe pöidlad ülespidi ja siis liigutad teda pigem küljele. Mitte nii nagu välkkõplaga töötades.
Mul on ka aias kadusid mitmel rindel. Mina jälle kaldun rohkem sooja märga talve süüdistama, kuigi ka ˇeelmise suvealguse külmal ja hilisemal kuumal põual võis oma osa olla. Meil küll kraanist vesi otsa ei saa, kuid igapäevast lausvihmutamist oma rahakoti peal ei raatsi teha. Eks tõde ole kõigi faktorite koosmõjus. Valge aeg on väga meeldiv, lõunarahvastel sellist luksust ei ole. Tärkav rohelus on jahedate ilmade tõttu ikka veel erk ja kaunis, vaatamata äsjalõppenud männi õietolmusajule. Ma olen ühte aialauda igal hommikul õietolmust puhtaks pühkinud ja täna hommikul ei olnud enam märgatavat kollast kihti.Tuleb siis ülejäänud aiamööbel ja trepp ka ise puhtaks pesta - tsentraalkastmise ja -pesuga on väga nadid lood.
VastaKustuta