Uitmõtteid

Päevade kaupa üksiolemist tekitab igasuguseid mõtteid. Nii häid kui halbu. Viimased manan eemale, mingu metsa, puu otsa, ärgu segagu. Lähevad ka, päris kuulekalt.
Kolisin läpakaga terrassile. Lubasin küll, et ei tee seda enam. Patsiga poisile, kes eelmisel aastal mu arvuti ventilaatorit remontides tulist kurja vandus. Aga praeguseks on suurem puude õitsemine möödas ja niipalju kleepuvat õietolmu enam lennata ei tohiks. Pealegi on väga märg. Äsja tuli jälle üks sahmakas, aga hetkel särab jälle päike. Kusagil kaugel on äikest. Katusega terrass on ikka maailma parim ehitis, eriti suvel.
Jaaniõhtu möödus küdeva kamina ees, hommikumantlis, koerad jalge ees ja raamat nina all. Eilne hommik oli küll ilus, aga kuna ma lubasin iseendale, et looderdan kaks päeva, siis ei teinud suurt mitte midagi. Lõunaks hakkas igav. Kuna nii ilmateade kui sisetunne lubasid, et hiljemalt õhtul hakkab sadama, siis ajasin ikka traktori välja ja niitsin paar tundi. Ma lihtsalt ei suuda järjest kogu vajalikku niitmist järjest välja kannatada, lärm, vibratsioon ja igav on ka. Kuigi üle poole on veel endiselt niitmata. sai pilt siiski oluliselt paremaks.

Siis käisin kalmistul, selle olin ka endale võlgu. Tunnistan, et mulle ei meeldi kalmistud. Kellelegi meie perest ei meeldi. Armsad lähedased on hinges, mitte kuskil mätta all. Aga kaua oli käimata ja päris kole oli, rämpsu sain terve kärutaäie ja oleks väga pingutanud, oleks teise veel saanud. Vihma tibutas, mul oli kurk niigi kergelt valus ja külmetushaigusi ma hetkeseisuga endale lubada ei saa. Seega jäi ära ka mõttes mõlkunud retk Pakri poolsaarele käpalisi otsima-pildistama. Ostsin põmpsudele Alexelast bensiini ja tulin koju tagasi, tagumine aeg, siis kallas juba päris korralikult. 
Looderdades ja mõeldes kulub aeg miskipärast viimasel ajal imekiiresti ja mingil hetkel tuleb panna kalossid jalga ja minna müügiplatsile homseid DPD saadetisi komplekteerima. Kuigi mitte ei viitsi, aga muud aega lihtsalt ei ole. 
Eelmisel aastal sai siis tehtud otsus, et taimemüügist elukutset ei tule. Otsus sai õige ja süda on rahul. Sel aastal hakkab järjest rohkem tunduma, et valik tuleb teha ka müügiplatsi ja aia vahel. Aia poole kisub hing kõvasti rohkem. Aed parandab haavad, annab lohutust ja hingerahu. Müügiplatsiga on siiani olnud rohkem häda, muret ja kahjumeid. Meeletult palju füüsilist tööd, mida ma tegelikult nii palju teha ei tohiks. Samas ei saa seda ka kinni panna, kuhu ma need sajad taimed paneksin, minu süda neid komposti saata ei laseks. Õnneks olen sel aastal sisseostudega väga mõistlik olnud. Rohida oleks neid taimepotte hädasti vaja, aga ma vaikselt loodan, et ehk ilmub peale jaaninädalat mõni kaotsiläinud praktikantidest välja. Täna on nagunii liiga märg.  
Aias kisub hing jälle sel aastal rohkem kujunduse kui taimede poole. Olen nädalavahetusel vaadanud seriaali inglise aedadest, ja ei saa midagi parata, et hindan sealset aiakultuuri. Vaated, kujundid, vormid on olulisemad kui taimed. Ja väike vimka peab sees olema. Mulle pakub ka see palju rohkem kui mingi taimekribala vaatamine. Sellepärast olen ka igasuguste liblede ja kribalate soetamisest loobunud, mul pole aega ega kannatust oodata, kuni nad suureks kasvavad. Eile just kiskusin peenrast välja kunagi Aiasõbrast soetatud seitsmepojapuu, mis ka neljandal aastal kuidagi puu mõõtu välja ei anna ja nüüd mõtlen, kuhu ma selle poti topin, maasse meil ju eriti midagi kaevata ei anna ja potiga maa peale jätta on riskantne. Kui aga planeeritud kohale istutada, jääb kindlalt trimmeri ette. Lisaks on ta lubatud püstise kasvu asemel miskipärast otsustanud roomava vormi kasuks, mismoodi ma teda potis püstiseks koolitan.... 

Sandiks ei saa ka end töötada. Hoiatav näide on naaberküla heade tuttavate pere, eluaeg haljastusfirmat pidanud minuealine paar, tänaseks mees 70% ja naine 80% ulatuses töövõimetud, mitu operatsiooni läbi elanud, sama tööga enam elatist teenida ei saa, aga elada on vaja. Kurb.
Sama teemaga haakus täiesti Kalle Muuli artikkel , mille ühe lõigu siia enese jaoks kopeerin:
Päris algul, laulva revolutsiooni hakul tähendas Eesti asja ajamine võimudele vastuhakku, seaduse piiril riskimist ja sageli ka selle piiri ületamist. Veidi hiljem muutus riigi taastamine ja ülesehitamine juba paljude inimeste elu sisuks. Kümned tuhanded inimesed töötasid 12-16 tundi päevas puhkust võtmata ja sageli ka puhkepäevadeta – riigiaparaadis, eraäris, kõikjal. Noorematele inimestele polnud see töö, vaid eluviis, kus tööellu mahtus ka kõik see, mida normaalses elus tehakse väljaspool tööaega. Töö oligi elu, tööl elatigi – ja see elu oli väga kirglik.
Selline see elu ju oligi ja pole midagi imestada, et meie põlvkonna tervis vastu ei pea. Kõik, mis liigub ja mida koormatakse, kulub. 
Minul on veel vedanud. Siinkohal ka vastus korduma kippuvatele küsimustele nagu kuidas ma ennast tunnen. Suurepäraselt tunnen. Kuna haiglas tehti vist lausa mitte 3D, vaid 5D uuringud kogu kehale, siis võin raporteerida, et üldiselt olen ma terve nagu purikas. Kui välja arvata degenereerunud selgroog ja kaks imetillukest täppi kudedes, millega tuleb tegeleda. Üks väiksem kui pooleruutsentimeetrine ja teine oli nähtav ainult mikroskoobi all. See tegelemine ei saa küll meeldiv olema, aga midagi pole parata, tuleb ära teha. 
Teine küsimus on tavaliselt, kas ma ikka söön. Söön küll ja sugugi mitte vähe. Närb söögiiisu on meil tervele perekonna naisliinile omane, aga ma olen lihtsalt vahepeal stressi ja istuva eluviisiga kogutudd 15 lisakilost lahti saanud mingit dieeti pidamata (kui välja arvata, et üldiselt ma ei söö õhtuti peale kella kuut, aga see pole selline reegel, mida üldse rikkuda ei tohiks, kui ikka kõht on tühi, siis söön, tavaliselt lihtsalt ei ole). Haiguslukku kirjutati, et patsient on normaalkaalus :), nii et pabistamiseks pole mingit põhjust. 
Aga aeda tagasi. Mul on see roos, õigemini näärelehise kibuvitsa hübriid jäänud kirja panemata ja netist ka ei leia. Imeilusad kaarjad oksad täis sõrmeotsasuuruseid täidisõisi nagu pärlikeed. Marjad on mustad ja püsivad veel ka järgmisel aastal. Paar juurevõsu oleks ka saadaval. 

Väärisroosidest on esimene õitseja David Austini Winchester Cathedral, sel aastal ulatub põõsas kõrgele üle mu pea ja tipmisi õisi näeks ainult teiselt korruselt 

Kolmeaastane Itoh-hübriid Kopper Kettle avas meie aias oma esimese õie. Pojengide õisi tuleb kaua oodata, aga nad on ka seda ootamist väärt. 

Aia ainuke aediiris, M poolt ostetud pildiga pakis, pidi olema mustjaspunane ja loomulikult ei ole, õitseb samuti esmakordselt

Aediirised ei ole minu taimed, õitsemise ajal küll uhked ja suursugused, aga enamuse osa suvest lihtsalt inetud tüükad ja ma mõtlen, mida selle sordile mittevastava iludusega teha, ruum on piiratud ja ilmselt jagan ära. 

Siberi iiriste ja kõrreliste ala on totaalselt tuksis ja taimed ise närvukesed, sest suutsin nad põlvini naadist ja võililledesst valguse kätte päästa alles paar nädalat tagasi. Mõtlesin lõpuks välja, et võtan selle killustikukatte sealt üldse ära, sest vahesid kõplaga üles lasta on lihtsal kui kivide vahelt umbrohtu kiskuda. Pikemas nägemuses näen seal ühtlast vahedeta siberlastemüüri ja selle taga kõrrelistemüüri. Millal ma seda teen, on iseasi, praegu ajaplaane ei tee. . 

Looderdamisel on see häda, et kui seda hommikust saadik teha, läheb pea uimaseks ja istumisest hakkab  see va degenereerunud selgroog valutama. Peaks vist vereringe elavdamiseks minema ja mõne naadi välja kiskuma. Neid jätkub.