Poolkõrbes on vihmaaeg

Sadas üleeile, sadas eile, sadas täna lõunani. Aedniku puhkus, pikad mõnusad hommikud, kirjatööd ja meilid järjele saanud. Kõik taimed on joonud ja kõik on kolme päevaga viskunud paarkümment sentimeetrit kõrgemaks. Umbrohi kaasa arvatud :), lähipäevil tuleb rohkelt aega rohimisse investeerida. Fokäänimisse suhtun ma endiselt väga skeptiliselt, ilmselt on see kõblas omal kohal aias, kus taimede vahel on palju vaba ruumi. Aga kuna mul ei tohi mulda näha olla, on põhiprobleem hoopis taimede sisse kasvav umbrohi ja seal aitab ainult kitkumine ja võilillejuurija. Üldse on kõplamine vist ikka rohkem nendele, kellel rohimiseks rohkelt aega...Fokiniga töödeldud roosipeenar näeb kolme päeva pärast välja hullem kui enne, aga korralikult juurtega kitkutud hostapeenar on ka nädal hiljem täiesti puhas. Eri kohtades võib asi muidugi erinev olla.
Eile jõudsin peale vihma lõpetada teejupi, mis M-l pooleli jäi. Miskipärast need kivide ja killustiku projektid tunduvad neile mõeldes üüratult rasked, tegelikkuses pole asi pooltki nii hull. Äärekivid ja kanga panime Lepatriinuga paika juba nädal tagasi ja eile õhtul viskasin siis kildu, kolm traktorikärutäit ja ei saanud isegi selga märjaks. Jälle üks porine ja libe koht likvideeritud.

Täna oli parim päev hortensiaala lõpetamiseks, mis oli ripakil juba eelmisest aastast saadik, sest teatavasti läks aiandamise isu mul mingil ajal täiesti üle. Pealegi jäi peenraots pisut tühjaks. Selle probleemi lahendas Malati kevadel ära, kaevates pisut teises kohas hortensiaid üles. Tuli ümber istutada. Lisaks oli küsimus, millega ääristada. . Räpina praktikandiga koos panime eelmisel nädalal paika tilkkastmise voolikud ja Gardenfix peenraäärise.

Täna oli paduvihmasahmakate vahel hea ajakirju panna, iga järgmine vihmahoog kastis uue kihi taas läbimärjaks. Lõpuks pidin ikka voolikud jooksma panema, sest vihm jäi lõplikult üle ja esimestena pandud paber hakkas juba pisut kuivama. Igasugune paberimaterjal sai majapidamisest lõplikult otsa, aga õhtuks sai valmis. Männikooremultši vedasin käsikäruga, vahemaa on lühike ja mul on sel aastal täielik müramürgitus ning ma käivitan mingi mootori ainult äärmisel vajadusel. Meil on aprillist saadik 200m kaugusel tee-ehitus, ekskavaatorid ja teerullid, pea kohal lendavad Ämari hävitajad ja Klooga polügoon annab oma jao, iga hetk vaikust on õndsus. Sellegipoolest sai õhtuks valmis

Varjunõlvale parkla ääres loopisin eile kaks kilo muruseemet, midagi muud ma sinna praegu välja ei mõtle. Päevi, mil ma mingit füüsilist tööd teha tohin, on jäänud lugeda ühe käe näppudel. 

Õhtul kolasin fotokaga ringi. Niitma peaks, aga isegi õhtuks oli rohi veel liiga märg.

Mu printsessipuu, mille olin mõttes juba maha kandnud, on elus

aga peale Muhedike aias käimist sain ma aru, et olen ta täiesti valesse kohta istutanud, seal on juulis liiga kuum ja kuiv, pean ta äsjaistutatud krüptomeeria juurde kolima ja ka seda tuleb teha nüüd ja kohe

Watereri kuldvihm Vossii (Järvselja Kaie abiga sai lõpuks ära määratud, ühelgi teisel kuldvihmal ei ole nii pikki, üle 30 cm õisikuid) plahvatab sel aastal jälle täiega, kahjuks ei olnud valgus pildistamiseks parim.

Roosidel tuleb superaasta, isegi õrnad inglased on superkõrged. Winchester Cathedral on mulle kaugelt üle pea ja roniroosides parem ei räägi. Pojengid ka endisel alles lubavad, anomaalne ja veitchii õitsesid ära, aga teised teevad alles nuppe.

Aga erilised lemmikud on hoopis walteri kobarküüvitsa Rainbow mõne millimeetri suurused õied. Pidavat olema külmaõrn, aga talvitus eeskujulikult 5,7 liitristes pottides müügiplatsil.