Mõni päev on täiega pekkis,

kohe nii pekkis, et õhtuks hakkab naerma ajama. Kui ma olen hommikukohvi kõrvale sunnitud lugema millalgi öösel saadetud meili (kirjaviis muutmata) On siis lootust istikuid kunagi saada???,kusjuures tellimus mingitele erilistele haruldustele oli tehtud päev varem ja veebilehel on selgelt kirjas, et need asjad on tellimisel,  rikub see mu hommiku ära. Enamik kliente on kenad, armsad ja viisakad, aga noh, mõni tõrvatilk on paratamatu.
Edasi läks ainult hullemaks. Mingid veebikeskkonnad streikisd, pidevalt saabus meile ja telefonikõnesid, mis kuhugi ei viinud ega midagi ei andnud, aga mis võtsid aega. Kulminatsioon saabus keskpäeval, kui õuele sõitis kullerifirma OSC auto ja tõstis maha kastitäie puid, millest üle poolte meenutasid kõige rohkem hästikuivatatud saunavihtu. Ilmselgelt oli rekka kuskil lõõskavas päikeses pikaks ajaks vedelema jäetud. Ja kuigi ma surusin need laibad kohe pealaest jalatallani vanni, ei usu, et sealt eriti midagi head tuleb.
 Ilmselgelt ei kavatse ma selle jama eest maksta, arvet pole ka saanud, aga täies elujõus noortest puudest, mis mingi idioodi juhmuse tõttu hukka said, on lihtsalt kahju. Hea seegi, et osa koormast elusana kohale jõudis.
Tellimuste täitmisega olen nüüd igal juhul purgis, enne operatsiooni sabasid lõpetada ei jõua ja pärast pole tõstmine kuu aega lubatud. Saadan neljapäeval välja nii palju kui jõuan ja ülejäänu läheb augustis.
Kuna töötegemisest sellise meeleoluga poleks nagunii midagi välja tulnud, kontakteerusin samaküla sõbrannaga, et tooks talle lubatud nimesiltideta pojengid ära (M segaduste likvideerimisel tuli hulganisti nimetuid potte välja, osa sai endale maha, aga kõik ei mahtunud) ja toon Malati tema tiibetlasega mängima, suur kinnine aed, saavad rahus joosta. Pojengid, kaks kotti sõnnikukomposti ja õnnelik koer peal, hakkasin sõitma...ja kohtasin keset meie ühe auto laiust sissesõiduteed hiiglasliku ekskavaatori tagumikku. Just kell viis õhtul oli otsustatud lõpuks meie teed tegema hakata. 50 meetrit tagurdada käänulisel metsateel, kus tagasivaatepeeglist paistis peamiselt Malati suur must lõust, polnud üldse lõbus ja esimest korda oli hea meel, et uuel autol on parkimisandurid.
Tunni aja pärast olid ekskavaator ja kallur kadunud,  pääsesin siiski välja ja oigasin sõbrantsi laia õla najal natuke. Kergemaks läks. Koerad hullasid, maadlesid ja jooksid.
See,et koju jõudes Malati metallist ketikarabiin tükkideks pudenes, oli juba pisiasi.
Homme on loodetavasti parem päev.