11. juuni 2015

Sirelid tuules ja üht-teist veel

Veel eile õhtul mõtlesin, et viskan pildid FB-sse üles ja ei blogi, aga vahel istub see kirjutamisvajadus nagu klomp ajus ja sellest on vaja lahti saada. Seda enam, et mõnele asjale on vaja ka iseeenese jaoks märkus juurde kirjutada. Aegade möödudes hea meenutada. Ma mõnikord loen omaenda vanu blogipostitusi ja imestan, kuidas kõik on muutunud. Või siis mitte.
Pilte lapates avastasin, et pole ammu oma võimsaid sirelihekke pildistanud. Lilla talusirel hakkab juba ära pleekima, aga see hekk oli sellel kohal juba 1940.aasta fotodel. Valge täidisõieline hakkas alles õitsema, see põõsastik on noorem, kuid minu lapsepõlves juba täitsa olemas. Valge sirel ja minu istutatud must leeder Black Lace moodustavad mõnusa mustvalge kontrasti.
 Kahe kanada kuuse, Conica ja Daisy´s White vahel olev meyeri kadakas sai ära pügatud ja minu enda jaoks on pilt parem. Ankur on sadamas töötava naabrimehe annetus ja sümboliks sellest, et siin talus on iidsetest aegadest meri olnud toiduandja. Klaasist võrgupallid on ka originaalid, õnneks ajahambale vastu pidanud.

Eile õhtult tulles tegin veel väikese niidutuuri trakatsiga. R küll nädalavahetusel niitis pikalt ja põhjalikult, aga võilillesabad olid end juba ebaviisakalt kikki ajanud ja kuna täna tuleb ka turismigrupp, häiris see mu silma väga. Kadestam inimesi, kes saavad otse ja sirgelt niita, meie kivide vahel niitmine meenutab rodeot või rallit kivide vahel, vasak viis, parem kolm, otse ja trampliin...õlad võtab ikka korralikult surisema ja pole imestada, et aastas mitu komplekti teri korgitserideks muutub, iga kivinukki ei suuda ükski inimene meeles pidada ja minu meelest tekib neid aeg-ajalt uutesse kohtadesse juurde.
Vasakul niidetud, paremal ei jõudnud. Nii kuiv siiski veel pole. Me oleme seda ala hooldanud nii nagu jõuame ja vahel pole jõudnud. Eelmisel aastal jäi peaaegu niitmata, Füüsik tõmbas korra trimmeriga üle, sellest ka kulu. Sel aastal jõudis R õigel ajal jaole ja laskis paar nädalat traktori kõige kõrgema kõrgusega üle. Kulu on siiski möödunudaastane, aga küll sellest suve jooksul lahti saame. Väga tahaksin, et see ala pidevalt korras oleks, sest on esimene koht, mida koju jõudes näen.

Näib, nagu oleks siin istutamisruumi :), aga tegelikult ei ole, sest pinnas on puhas valge mereliiv imeõhukese huumusekihiga. Puis-soolakaster saaks ehk hakkama. Kibuvitsad ka. Ega ei taha ka täis istutada, sest kui ümberringi on selline padrik, peab kuskil vaateid ja hingamisruumi ka olema.
See on nüüd see kuiv nõlv, millele püüan taimestust välja mõelda. Muld on suhteliselt viljakas, sest aastakümnete vältel langenud puulehed on komposteerunud. Aga kuskil 30-40 cm sügavusel on paeastang. Niiskust hoiab ainult täisvari, aga vihm ei taha tänu suurte pärnade võradele siia üldse jõuda. Parkla serva istutasin 10 Järvseljalt saadud jugapuud ´Summergold´ja oma valikust 10 küüvitsat ´Rainbow´, mis talve kenasti platsil pottides üle elasid.

Niita on siin hullult halb, pinnas on pehme ja kohev, lisaks kivid, kännud ja juurikad.
Ahjah, eile õhtul siis hammustasin lahti, kust saab veel mõnuga huumust killustikumultši sisse, ise saadame oma külgväljaviskega traktoriga. Eile tuule ja kuivusega vaatasin, kuidas muruhakkejuga mõnuga 6-7 meetrit eemale lendas. Kogujaga traktorit pole mõtet soovitada, esiteks ei saa praegu mingeid kalleid asju osta, teiseks mul kunagi oli kogujaga traktor, aga juba esimesel päeval selgus, et täis kogujat ma tõsta ei jõudnud, isegi pooleldi täisolevat mitte ja siis sai see riist kiiruga maha müüdud. Niigi võtab kõige üle niitmine tänu keerulisele maastikule üle kümne tunni aega ja kui iga veerand tunni tagant peaks kogujat tühjendama, veniks see aeg veelgi pikemaks. Ja aega on nagunii pidevalt puudu. Selline aga näeb paraku välja tiigtagune tee, kus on peenrakangas all ja killustikumultš peal, ma küll ei kujuta ette, et ma istun seal tundide kaupa ja iga liblet noakesega lõikan...
 Ei väsi kordamast, et mulle see roheline aeg meeldib.




Enne suvist värvidekriiskamist, kui kõik hakkab korraga õitsema, roosid, pojengid, siis kohe liiliad ja päevaliiliad, misiganesveel...aga sellegipoolest on mul tahtmine oma puispojengidele ämbriga vett viia, et nad ikka jõuaksid selles kuivuses oma õied lahti teha, ei tea, kas oleks hea mõte...vihma meile ei lubata.

Nüüd aga aitab blogelemisest, aed ootab ja tänane hommik on suisa soe,14 kraadi. Eelmised on olnud nii kuue kraadi kanti ja ma üldse ei imesta, et osa taimi on alles ärkamata.

8 kommentaari:

  1. Mere kõrval kulgeb suvi tänavu ilmselt aeglasemalt. Meie puispojeng laseb juba õisi maha.

    VastaKustuta
  2. Ei kujuta ettegi kuidas sul seal reaalis kõik on, tundub kõik väga suur. Mulle ka rohkeline aeg meeldib. See niitmise teema on ikka jah selline- me siin meil kogu aeg mõtlen, et kuidas ja palju. Meeletu niitmisele kuuluv aeg, eks meil seepärast ka need "heinamaa " tükid, aga et kui poleks, mis siis. Et siis peakski kogu aeg niitma, see ei tundu ka väga lootusrikas. Hea et sul traktor vähemalt. Oi need sirelid on mõnusad. Loodan ka kunagi valge sireli saada.

    VastaKustuta
  3. Roheline on rahustav ja kosutav. Meeliülendav :)

    VastaKustuta
  4. minu rodeo käib puukeste ja põõsaste vahel aga teri see õnneks korgitseriks ei muuda, mulle selline ralli meeldib, sirgelt on jube igav niita ja kui mul nendest sirgetest otstest villand saab, siis vupsti on seal varsti puu või põõsas :) ilus on sul seal

    VastaKustuta
  5. Huvitaval kombel pole meie juurde ükski sirel jõudnud. Mult isegi küsiti ükspäev, et miks. Ei osanudki vastata. Ju isale ei meeldinud nad. Tema rajas esimese haljastuse.

    VastaKustuta
  6. Sireliteta ei ole elu:) Maale kolides istutasime esimese asjana sireliheki

    VastaKustuta
  7. Ma pole varemalt niiväga sirelite lõhna tajunudki, kui tänavu. Et lihtsalt õues olles on järsku nina sirelilõhna täis. Mõnus!

    VastaKustuta
  8. Mulle meeldib ka kui avarust jätkub, eriti kui iluaed on sellise mastaabiga nagu sul. Müügiplats oli ka sümpaatne. Sellise kuiva varju jaoks kohe ei oskagi taimi soovitada, midagi seal vilksatas ka. s.t. taimi ju leiakski, aga nood peaksid siis umbrohuga konkureerima, kes seal ikka rohiks. Peakski looduses ringi vaatama, võib midagi leida. Epimeediumite hulgast kindlasti leiab, peab süvenema. Kuutõverohud, need looduslikud, saaksid ka hakkama, aga nad ei moodusta pilve vms. Huvitav ülesanne igatahes.

    VastaKustuta