Tormiline algus

Esmaspäeval toppisin potti viimased 75 paljasjuurset, mis viimase nädala olid külmikus veetnud. Kuna kasvuhoones pole enam üldse ruumi, ei riskinud neid varem ka potti panna, läksid otse platsile.
Täna oli tegelikult plaanis hoopis järjekordselt jama jäätmejaama viia (mitte ei saa aru, kuidas meil kogu aeg kuskilt välja ilmub elektroonikaromu, vararauda ja vanu roostes värvipurke...), aga hommikul helistas DSV ja teatas, et päeva jooksul tuleb kaup. Kiired poisid, vähem kui nelja ööpäevaga ühest Euroopa nurgasr teise. Eriti arvesse võttes, et pank ei suuda mulle juba nädal aega e-posti teel makseterminali rendilepingut saata.
Seega tegin plaanid ümber, panin tööriided selga ja läksin platsile viimaseid püsikupotte puhastama samblast ja muust sodist. Sain kõik tehtud ja jõudsin isegi M poolt ära pandud kolmiklilledeni, sinna kohta ma eelmisel aastal eriti ei jõudnudki...valus ja raske oli. Nüüd oli juba lihtsam ja lisaks tuli päike välja ja tegi olemise rõõmsamaks. Lisaks veel teadmine, et kolmiklilled kõik elu ja tervise juures, kümnekonnal potil küll sildid salapäraselt kadunud, aga need lähevad katsepeenrasse, küll pärast aru saab, mis on mis.
Kella nelja paiku jõudis kaup kohale, maha laadida aitas küll autojuht, aga kuus riiulit tegin tühjaks ikka ise ja kastsin igaks juhuks ära ka, pikalt teelt tulnutel on ikka janu.

Peale 420 viieliitrise poti mahalaadimist riiulitelt olid jalatallad ümmargused, aga tunne nii uhke, et läksin ja lõpetasin veel viimase trilliumikasti puhastamise. Tuppa jõudes omadega nii kutu, et panin oma õhtuse tee sisse kogemata suhkru asemel teelusikatäie soola, väga vastik oli :D.
Oehh, ma ei tahaks sugugi enam kolmekümnene olla, aga natuke kolmekümnese jõudu ja energiat oleks küll vahel kohe hädasti vaja, hing tahab rohkem, kui kere järele jõuab...
Kui ma kunagi sonima hakkan, et peaks suurema kasvuhoone ehitama, kutsuge mulle palun kiirabi, sest täiesti kindlalt pole ma enam siis selge mõistuse juures. Praegu on täpselt kriitiline piir käes, mitte mahtumise, vaid jõudmise koha pealt ja oma aed hakkab kannatajaks pooleks jääma. Ma ei luba endal enne istutama-sonkima minna, kui müügipoole asjad on joone peal. Nüüd peaaegu on ka ja peale homset kontoripäeva saab ehk rohima ja istutama hakata.
Mis siis tuli...kolme sorti nõiapuid, ilusad peaaegu meetrised puud, Diana, Aphrodite ja Arnold Promise.
Suurelehised hortensiad Forever&Ever Fantasia, You&Me täidisõieliste seeriast Blue, roosa Pink ja kollase-roosakirju Love ning Beautensia seeriast Papillon ja Bicolor, viimasel üks õis poolavanenud ka.

Öökülmad meie krundil on edaspidi rangelt keelatud, õnneks arvavad mu isiklikud baromeetrid laanesõnajalgade esimeste krimblite näol sama.
Lähen magama.