Punaninade paraad

Eile oli päris mõnus ilm, poolest päevast tuli päike välja ja päris mõnus oli õuel asjatada. Sammaldume täiega, niiske ja soe talv on samblale väga soodne olnud ja sammaldunud pole mitte ainult puud ja kivid, vaid kahjuks on samblakasuka selga tõmmanud ka kõik talvitunud püsikupotid. Ründasime Lepatriinuga eile terve päeva neid samblakihte, et taimed ikka hingata saaks. Pojengid saime ikka kahe peale puhtaks ja tüütu töö tegi rõõmsamaks pottidest vastu vaatavad sajad punased ninakesed.
R pani soojaku elektrit, sellest peaks saama aiapoe kassa- ja poeruum ning ladu, pandud sai ja valgus majas ning pistikupesad õigetes kohtades.
Tänane ilm oli küll selline, et oleks üksi kodus olnud ja aeg mitte nii kiire, poleks vist jalgagi välja tõstnud. Hommikul sadas lausa vihma ja edasi tuli terve päeva sellist äärmiselt vastikut seenevihma, mis olemise väga märjaks ja külmaks teeb. Paras kamina ees lesida ja raamatut lugeda. Aga selleks polnud tegelikult aega. Toppisin end lihtsalt soojemalt riidesse ja sorteerisin terve päeva pojengipotte õiges järjekorras müügikastidesse. Selg on päris ai, sellel nädalal jäi ka massaaž ajapuudusel vahele, järgmisel peab selle aja leidma.
 Lepatriinu koristas kuuri, R koos pojaga paikas teed, mis ühest kohast oli nii ära vajunud, et väiksemad autod kippusid juba ära kaduma ja lammutas vana varisemisohtlikku keldrit, Väike Abiline kleepis pottidele etikette ja pärast riisus ja koristas metsaalust. Kraadiklaasi ma igaks juhuks ei vaadanud, aga punased olid mitte ainult pojengide, vaid ka kõigi õuestegutsejate ninaotsad. Aga suur tükk tööd sai tehtud ja majast põhja pool olev maa-ala hakkab järjest  tsiviliseeritum välja nägema.
Aiapoolele pole õieti jõudnudki ja ei jõua ka lähipäevil, homme peab jätkama püsikupottidega, mis samuti on samblasse kasvanud. Õnneks pole neid nii palju kui pojenge.
Ajaloo huvides seegi kirja, et neljapäeval külastasime loomakliinikut, kus Jasmiiniõieke sai vaktsiinisutsaka (peale seda, kui oli kogu käppasattunud personali koristajast arstini üle suudelnud) ja Aalu väljus kliinikust paar tundi hiljem kerge narkolaksu all ja mitte enam kõutsina. Taastus imekiiresti, õhtul triblati juba paberpalliga mööda tuba ja lasti laia nurru.
Reedel aga hakkasid Eestimaa poole sõitma uued külmakindlate hortensiate sordid, täidisõielised, kirjud, mmmm...ja mõned nõiapuu sordid. Sortidest pikemalt siis, kui ma olen kõik üle kontrollinud. Vahele natuke paanikat ka, DSV logistik teatas, et neli riiulit mahub peale , üks jääb maha...kui ma küsisin, kes neid seal Hollandis kastma hakkab, sest nädalavahetusel ei tööta Lääne-Euroopas eriti keegi, helistas paari tunnii pärast itsitav Hollandi agent ja ütles, et rekka küll õmblustest natuke ragises, aga kõik mahtus peale. Nii et uus nädal saab olema küll raske, aga põnev.
Pilte tänasest pole, sest 120% õhuniiskusega ma fotokat välja ei vii.