Imelised kevadpühad

Pühalikku polnud meie pere jaoks nad küll eriti. Ei mingeid värvilisi mune ega pidulikumaid söömaaegu, hea, et üldse süüa sai. Täna ei viitsinud enam keegi süüa teha, no kes on nõus vabatahtlikult minema sooja päikese käest pimedasse kööki aega raiskama. Närisime eilse grillimise jäänuseid ja kella kaheksa paiku õhtul keetsin veel sügavkülmast leitud juurviljast ja singikuubikutest kähku mingi supiolluse, kõlbas süüa küll.
Lepatriinu suristas kokku uue satsi müügikaste, aga sellegipoolest ei mahu kõik asjad ära ja platsi suuremaks teha ei saa, siis ei mahu suured autod ringi keerama ja kuna me oleme tupiktee lõpus, pole neil otse siit minna mujale kui metsa ja sinna nad eriti minna ei taha...Perspektiiv on laieneda teisele poole sissesõiduteed, aga seal saab kastmine veel tõsisem probleem olema kui praegu ja seal on praegu ees ka kõikvõimalikud hunnikud nagu killustik ja kanasõnnik ning kellelgi nende teisaldamiseks küll aega ega viitsimist pole. Kui ühel päeval otsa saavad, siis saavad, kuigi selle meeletu koguse kanasõnnikuga ma küll midagi pihta hakata ei oska, see peaks vist aastaid laagerduma, enne kui kasutuskõlblikuks muutub. Hobusekompost on igal juhul parem ja seda on meil veel piisavalt, saab naabritelegi jagada.
Lubasin endale, et pühade ajal tööd suurt ei tee ja tegelen oma aiaga, lubadust murdsin ainult natukene, lõpetades reede hommikul kolmiklillede ümberpotistamise (kõik elus, hurraa, ka need, mis liiga sügaval olid) ja laupäeval panin kokku talvel välja mõeldud kastmissüsteemi esialgse variandi. Töötas, seni kuni mina Lepatriinuisanda poolt grillitud liha mugisin, suutis nelisada hortensiat end iseseisvalt ainult ühe kraanikeeramisega ära kasta. Nüüd tuleb edasi mõelda, sest osa jubinaid on veel puudu ja igale poole ei jätkunud.
Hakkasin roose lõikama, no see on nagu pistaatsiapähklite söömine, kuidagi ei saa pidama...kuna tulemus on nii ilus ja korrektne, siis lõikaks ikka ühe veel...ja siis veel ühe...ja siis veel ühe...Esialgu planeeritud ühest peenrast sai sujuvalt kolm, rohkem endale ei lubanud, muidu ei jõua randmevalu ära kannatada. Pool või tsutt üle poole jäi teha, jõuab, ilma nautides on kerge unustada, et alles 20.aprill ja lihavõtted.
Testisin ära ka kastmiskoti, no mina olen küll hüperrahul. Nägin seda vidinat paar aastat tagasi Chelseas, aga miskipärast ei ostnud ja pärast kahetsesin ja kahetsesin. Selle talve jooksul nuhkisin välja tootja ja tellisin väikese näidispartii, lõpuks ometi oli täna aega ära testida. 80-liitrine kott on paras ühel naisjõul käru ratastel vajalikku istutuskohta toimetada ja mõningase harjutamise tulemusena sain elupuid istutades juba ka hakkama veejoa suunamisega kärust otse istutusauku. Selline näeb kott välja pakendis, hea kappi ära panna ja kevadel unustada, millises kapis see küll olla võiks...

täitumas

tööasendis

Miinustest võib öelda, et kaasasolevast libisemisvastasest matist meie elunäinud ja muhkliku ehituskäru puhul erilist tolku polnud, viimaste liitrite juures kippus kott koos veega auku libisema. Ja päris viimaseid veetilku ma kotist välja väntsutada ei suutnud või ei viitsinud. Kommertsteadaanne: osta saab loomulikult Aavikuemanda veebipoest :).
Lepatriinud sibasid ja sahistasid ka usinalt ringi ja nende tegevuse tagajärjel hakkab kõik järjest puhtam ja korrastatum välja nägema, silm lausa puhkab peal. Lisaks kuuluvad nädalavahetuste imede juurde iseparanevad ukselingid, isetühjenduvad kärud jne...
Täna istutasin: mõnikümmend liiliat, mõned siberlased, paar aastat võrgus maas olnud elupuud ja ühe hulkuva kuuse, millel pole silti, aga päris harilik pole. Lisaks veel ühe sorditu nulu, mis mõni aasta tagasi kingiti jõulupuuks ja mis kõigi reeglite kiuste oli siiamaani suutnud maa peal potis kasvades vastu pidada. Puu oli juba nii suur , et istutuskohta pidin ma ta koos potiga veeretama, tõsta enam ei jaksanud. Veeretamise käigus õnneks irdus ka pott pikapeale juurtest ja ma ei pidanudki taime potist väljasaamiseks paadivintsi kasutama, nagu algul kahtlustasin. .
Pühadevahetus lõppes töiselt ehk öiste manöövritega koondnimetusega "Pojeng 300" ehk kuidas kaup saabub pühapäeva südaööl. Soome äripartner kasutas kolmesaja pojengi ärasaatmiseks oma kojuminevat eestlasest töömeest ja südaööl selle asemel, et värvilisi unenägusid vaadata, kõõlusin ma Keila Statoilis ja ootasin Soomest tulevat Heinot, kes pelgas, et ei leia pimedas meie teeotsa üles. Hrrr, ma jälestan pimedas autojuhtimist, ma ei näe ja eriti kui ma väsinud olen, tekivad silme ette mingid vastikud halod, lisaks veel mereäärse kandi tontlikud udulaamad. Kätte ma sain igatahes nii Heino kui pojengikastid, koos sai need koduõuel ka maha laetud ja nüüd ma lähen tõesti magama, sest siiani on ainult elevus mind veel püsti hoidnud.