Mitte töiselt, aga tegusalt

Kui mu ajutegevus reede õhtul kapitaalselt kokku jooksis ja ma siiani ei tea, kas panin pakki õige koguse liiliasibulaid või mitte, otsustasin, et jätaks tellimustega tegelemise ja teeks midagi muud. Nagunii ületas UPS seekord ootusi, tuues viimase paki liiliasibulatega kolm päeva varem kohale kui lubatud.
Vaheldusena ootaski ees Roosiklubi aastakoosolek. Kuigi hästi poleks raatsinud päikeselist päeva kinnises ruumis veeta, oli see siiski meeldiv vaheldus ja Mihkel Saare ning Merilen Mentaali loengutest sai nii mõndagi kõrva taha pandud. Poole viie ajal koju jõudes jõudis natuke aiaski nokitseda.
Lepatriinud olid minu äraolekul kõvasti puudes ja puudealustes sahistanud, kadunud olid ühe suure pärna maanirippunud oksad, millesse oli muru niites võimalik juukseidpidi kinni jääda ja ka parklakülg oli hoopis uue näo saanud. Peale igasuguse jama ärakoristamist oli enne parkla servas seisnud järelkäru äkki keset platsi. Kui nüüd ka ei mahu transpordifirmade autod ümber keerama, peab see rooli ja istme vahel olev tihend ikka õige vilets olema.
Pühapäeva hommikul tibas õues vihma ja päev tundus untsus olevat, aga õnneks jättis päeva poole järele ja sai ikka õue minna. Lepatriinu suristas müügikaste kokku, käsitledes akutrelli sama osavalt kui tavaliselt õmblusmasinat, ja müügiplats hakkab vaikselt kevadise spurdioote välimust omandama. Eelmise aasta plastkastid ei olnud hea mõte, võtsid liiga palju ruumi, nihkusid paigast ja lõpuks polnud võimalik taimi platsile ka talvitama jätta, sest potipõhja ja maapinna vahele jäi õhuvahe.

Mina tegelesin hoopis kummalise asjaga. Juba kuu aega tagasi märkasin mändide all mingit kuhilat, mõtlesin, et mida M sinna pannud. Rehaga pealispinda kraapides käis aga kõlks ja sain, aru, et seal sees on vist üks suuremat sorti kiviloom peidus. Eile ja täna siis võtsingi käsile kivilooma vabastamise kasukast. Sammal on tore, aga temaga kaasnevad ka probleemid, paksem samblakiht kipub kiiresti mättaks muutuma ja konkreetse kivi otsa oli kogunenud juba ligi kümnesentrimeetrine kate, kus kasvas nii vereurmarohtu, võililli, nõgeseid ja isegi üks väike mänd. Õnneks andis seda katet kivi pealt kergelt koorida ja õhtuks oli mürakas väljas ja servad niitmiskõlbulikuks tasandatud, lõpliku korrastuse teeb mõni tugevam vihm. Kes leiab pildilt tikutoosi, saab selle eluka tegelikust suurusest aimu.

R aga otsustas tõsisema kivikangutamise käsile võtta. Müügiplatsil oli püsti üks eriti lollakas kivinukk, vanasti segas kõvasti niitmist, eelmisel aastal jäi küll müügiplatsi kanga alla, aga ma ikka korduvalt komistasin selle otsa. Sel aastal on kavas parema kastmise huvides plats veidi teise kujuga teha ja nukk oleks jälle murusse jäänud. R otsustas seda kangutama hakata. Ma küll arvasin, et vist ei tasu, nagunii on järjekordse kolmetonnise ülemine parempoolne nina, aga R ei jätnud ja tõi algul ühe kangi ja hiljem teise veel. Kangutas mis kangutas, aga välja kangutas, paras põrakas tuli välja.

 Auk sai täidetud paepudi ja teise kivi juurest toodud mullaga. Siis veel natuke veeretamist ja maadlemist, sest kivi tahtis hoopis teedmööda alla veereda, aga õigesse kohta ta sai. Loodan, et R selg ikka paika jäi, aga eks mees teab, mis mees teeb.
Ahjah, ühe naljaka asjaga tegelesin eile veel. Tellisin mõned nädalad tagasi Hiinast kleebiseid, jajah, nii mõndagi on oluliselt odavam ja mugavam tellida Hiinast, kui midagi mööda Eesti jaekaubandust taga ajada. Kuna aga konkreetsest netipoest pidi tellima tasuta saatmise saamiseks vähemalt 15 dollari eest ja kleebised nii palju ei maksnud, lasin pakki lisada pojengiseemneid  . Need panin kah pottidesse idanema, lubaduste järgi vähemalt 10 värvi, sealhulgas ka must, sinine, heleroheline ja tumeroheline puispojeng. Muhahaa, eks ole näha, kas sealt midagi ka idanema hakkab (kogustega poldud koonerdatud, enamikes pakkides oli lubatud kümne asemel 11-12 seemet) ja meil ka vastu peab ja kui elupäevi antakse, hakkab 7-8 aasta pärast ka õitsema (ja siis on nagunii kõik 10 värvi põrsaroosad), aga kust seda nalja ikka saab, kui ise ei tee.
Ja lõpuks läks täna vist hingusele ka mu vana Raiski jope, mis oli juba kümme aastat tagasi second-handina ostetud ja nägi välja hullem, kui mõne kodutu rõivastus, igalt poolt tükke ja kolmnurki väljas, Mis teha, mõni rõivaese on nii mugav, et kannad ta sõna otseses mõttes tükkideks. Täna aga andis lõpuks alla lukk ja ma lausa kuulsin vana rõivaeseme röögatust, et lastagu tal lõpuks rahus surra...õnneks leidsin kuu aega tagasi Paldiski kaltsukast uue Raiski ja vana kuub saab austusväärse mälestusteenistuse järgmise lõkketegemise ajal, sest seda ei kannata isegi enam taaskasutusse saata.