On the road again

seevana kantrilugu kummitas kõrvus, kui laupäeva hommikul Volvo nina Mulgimaa poole pöörasin. Neli nädalat on möödas ja kuidagi peab elu taas rööbastesse loksutama. Krista ei julgenud mind kutsudagi, aga pressisin end ise peale, sest aeg-ajalt väljas käimine on ka teraapiline tegevus. Rääkimata sellest, et allesolevad taimed muudkui kasvavad ja tahavad koju.
Suurim mure oli oma memmekast kutsika pärast, kes on ära hellitatud sellega, et pole eriti kaua üksi koju jäänud. Süda päris kripeldas, sest mõnikord on ka poole päevaga kodus tõsine katastroof korraldatud. Seekord aga oli avastatud ripakile jäänud kuivatatud seakõrvade kott ja ilmselt oli siis kaukaga päev läbi nende kõrvade pärast külma sõda peetud, nii et isegi loigu tegemkseks polnud aega jäänud. Peab aga nentima, et 7-kuune ei lasegi vanemal ja suuremal end enam niisama lihtsalt loputada ja viimase seakõrvaga kadus oluliselt kiirem ja osavam Jasmiiniõieke kuskile aiasügavusse, jättes Bella vesise suuga järele vaatama.
Üks küljest tõmmatud ja pilbastatud nurgaliist ei lähe arvesse. Ootasin hullemat.
Nõrga talus oli tore nagu eelmisel aastalgi. Rahvast tundus küll vähem olevat, aga müük umbes sama,mis eelmisel aastal. Kaasasolnud hortensiatest sain peaaegu lahti, seekord ei läinud roosa. Miskipärast on menuartikkel igal laadal erinev. Krista aed oli imeline nagu alati.

Pärast käisime Järvselja rahvaga veel Kaevandil kohvitamas. No sealselt müügiplatsilt pidi lihtsalt näppude  kuülge midagi kleepuma. Kaks päevaliiliat ja kolm delfiiniumi, sordinimedega tegelen hiljem. Mõnus oli.
Hiljem lasin GPS-l end otseteed koju juhatada- Ka see on vahva, kui võtta juhistest maha kruusateede vältimine. Võib sattuda kohtadesse, kuhu minek pähegi ei tuleks. Näiteks kohtadesse nagu Kobra ja Säästla. Või teha parempööre viitadeta ristmikul imeilusas Kalbu külas, kus vist iga talu võiks Eesti kaunimale kandideerida.
Eestimaa on imeline. Pildistamispeatusi kojukiirustamise tõttu teha ei raatsinud, ahmisin silmadega. Nägin nii kokkuvajunud ehitisi, aga palju rohkem imekauneid hooldatud talusid. Mustkattega alevitevahelisi teid, mille paljast vaatamisest peaks terve Tallinna linnaviletsus kuskile asfaldiauku pugema ja endale killustiku peale kraapima.
Oli ilus päev. mille peale tuleb loodetavasti magus uni.