Mõõõnus

on olla üle väga pika aja. Selja taha kolmepäevane müügiperiood Nurga Puukoolis, kus õieti ei tahtnudki ära tulla. Armsad inimesed ümberringi, õlalepatsutused, kallistused ja kogu see fantastiline aed ja arboreetum. Nagu kiuste, unustasin kõik päevad fotoka koju ja ega eriti pildistamisaega polnukski.
Igatahes olen sügavalt veendunud, et Nurga Puukooli korraldatu on siiani Eesti parim aiandusüritus. Kohapealne korraldus on fantastiline. Vaevalt saad oma imelooma sisse tagurdatud, kui kohapealsed on kärudega vastas. Taimed lendavad nagu härjapõlvlaste abiga haagisest müügiplatsile ja auto ja haagis, mida ma eelmisel päeval väga seljahoolitsevalt seitse tundi pakkisin, jõuab õigesse kohta minutitega.
Ja see olek. See ilm, mis meil seekord oli. Tallinnas olevat sadanud, Ellamaal tuli ainult laupäeva hommikul natuke seenevihma.
Sama mõnus olek on ainult Võhma Juurikal. Paraku Võhma ongi seni ainul ttore suhtlemiskoht, mis ei teeni kütusekulugi tagasi Nurga käive aga on aiafirma jaoks küllaltki suunurki kergitav. Ainult Türi laat on parem.
Ahjaa. mis kasvab kasvuhoones. Minu kasvukas kasvavad suitsulestad. Helistab mulle laupäeval tundmatu meeshääl, et oled sa kodus. Mina et ei ole, aga et ää öö, kellega üldse räägin. Selgub, et omakülamees, kes osa küülikuid sai. No mis saab mul suitsukala vastu olla. Pangu kasvuhoonesse, sealt ei saa kass kätte. Õhtul pugisime end abiks olnud sõbrantsiga suitsulestast kõhud nii täis, et keerasime kell pool kümme magama nagu tited.