Kui aednikku tabab istutamishoog,

siis pole sellega mõtet võidelda, sest nagunii see iseenesest üle ei lähe ja viimased päevad on näidanud, et kõige hullemini mõjub seljale hoopis istumine. Kõike muud saab teha, pikalt istuda ei saa. Ometi on vaja, sest see töö, mis raha sisse toob, toimub ju arvuti taga.
Pühapäeval eksisin Vändra metsades ära. Kohale Saare-Tõrvaaugule ikka jõudsin, aga milliseid metsasihte ja auklikke põlluteid GPS mu kohale juhatas, ei taha kommenteeridagi, Mõnesse auku arvasin end kogu oma üheksameetrise autorongiga ära uppuvat ja kohale jõudes pühkisin higi. Ostjad aga juba ootasid hortensiaid, see oli meeldiv saabumine.
Üritus ise oli soe ja kodune, viinamarju kasvas igal pool ja uhked sidruni- ja apelsinipuud jäid kahjuks pildistamata, sest fotoka aku sai tühjaks. Kui ma aga kuulsin, mitu ruumimeetrit puid nende võimsate kasvuhoonete kütmiseks kulub, kadus igasugune suure kasvuhoone isu ära.  Sellegipoolest läheks teine kordki, kui kutsutakse.
Täna pidasin enamuse päevast ikka tööd tehes vastu, aga kella neljast andsin kiusatusele järele ja istutasin ära kõik vedelevad potsikud ja nutsakud. Nüüd on tegemata veel roosipeenra laiendus. Kevadel tellitud Tantau paljasjuursetest neljast roosist ei saanudki elulooma, kahju. Nii et M mälestusnurga teen Kordese roosidest. Aga selleks tuleb kaevata ja mitte vähe ja mitte just kerget maad.
Üleüldse on miskipärast viimasel ajal nii, et kui tundub, et hakkaks nagu aiatöödega just õiget hoogu sisse saama, et homme teen, siis homme miskipärast tuleb hoopis linna minna. Ja üleüldse peaks hoopis niitma ja rohima, kogu suve end viisakalt ülal pidanud muru kasvab nagu hull ja umbrohi samamoodi.
Aalu kasvab samasuguse mürinaga ja on saanud lisanimeks Härra Nilsson, sest üle kõige meeldib talle minu õlal ringi sõita. Või mujal ringi turnida. Maas olemine ei sobi üldse. Peitepilt: kus on kassipoeg:

Päeva lõpuks luusisin natuke fotokaga ringi, valgus oli nii hea, et kõik värvid jäid õieti pildile. Hispaania artišoki õis on päeval pisut lillakas, aga õhtul täpselt nii eresinine. Ma teen talle iga kord mööda minnes pai ja kuidagi ei raatsiks sellist kaunitari süüa.

Pargirooside teine tulemine on lahe, korraga põõsa otsas pirakad marjad ja uhked õied. Roter Phänomen

Parsla

Nüüd aga on aeg koos koerte-kassidega pikali kobida, sest lamada meeldib seljale endiselt kõige rohkem. Eks sügisel näis, mis sellest asjast saab. Enne Võhmat ma alla ei anna :).