Mis saaks olla veel isamaalisem tegu taasiseseisvumispühal, kui kodu ilusaks tegemine? Kõigepealt muruniitmine, kaheksa tundi, kümme liitrit bensiini. Kõik sai niidetud, nipid kivide vahel manööverdamiseks hakkavad juba käppa saama. Esimest korda istusin selle 107cm lõikelaiusega võimsa McCulloghi traktori selga ju alles juulis, enne öeldi, et nii isased riistad pole naiste jaoks :). Väike Abiline aitas kitsamates kohtades tavalise muruniidukiga ja nüüd on õhk niidetud muru paksu parfüümi täis.
Niites jõuan kohtadesse, kus ma tavaliselt ajapuudusel iialgi ei käi. M rajatud noor puuviljaaed. Ma ei teagi, mida ta sinna kasvama pannud on, eks hiljem selgu. Leidsin igatahes mingid küpsevad pirnid ja söödavad kuslapuud, nende kevadist ostu isegi mäletan. Eks näis, mis selle kohaga saab, ma ei hooli puuviljadest, aga eks ma niidan ja hoolitsen.
Väikese Abilisega rohisime ka põõsaste alused ja varemete serva. Sellele vundamendile pidime ehitama köetava kasvuhoone. See jääb nüüd tegemata, ehitajat enam pole ja kedagi palgata ei luba majanduslik seis. Ning ma pole veel ka päris kindel, mida ma edasi teen, õigemini kui palju ma teha jõuan. Ainult varahommikust hilisõhtuni töötada ja nii seitse päeva nädalas suvi läbi ei tundu üldse ahvatlevana.
Ma ei saa aru aednikest, kes kurdavad, et kõik on ära õitsenud. Meil enamik hilissuviseid alles alustab, isegi enamik aedhorteniatest on alles nupus. Minu lemmik, Vanilla Fraise, siiski juba õitseb.
Talvitunud Zorro ja Forever@Ever Pink
Alustavad kikkapuud
Kukeharjad
kakaalia
kilpkonnalill on juba uhkeks kasvanud, saab endale ka valgeõielise paarilise kaubavalikust. Tiiki on tekkinud vesi, aga kalad ilmselt ellu ei jäänud, vaikus.
Artišokil on sel aastal uhkelt õienuppe, aga ma siiski ei hakka neid sööma. Las õitseb septembris oma uhkete sinilillade õitega.
Vaigulill õitseb esimest korda, pildistamiseks pidin pingi peale ronima ja fotoka pea kohale tõstma
Õhtud on juba jahedad, aga tuppa minna ei raatsi. Tegin südame kõvaks ja lülitasin soojuskiirguri sisse. Kauaks meil selliseid suveõhtuid ikka on, kus sirtsude laulu kuulata.
Oooo, mis põnevad kukeharjad! Äkki oskad sordinimesid öelda?
VastaKustutaTume roosa õiega peaks olema värd-kukehari Matrona ja hele roosakas kukehari Mediavariegata
Kustutaküllap tulevad lahendused Sinuni siis, kui aeg on õige. Olgu need siis millised tahes. Peagi siis saab hortensiate õieilu nautlema hakata , jebidijee!
VastaKustutaIlusat Vabariigi pidupäeva lõppu!
Nii seda ilu hoida tulebki :) Kui keegi vaid hoiaks hoidjat ka.
VastaKustutaSügis ehk hoiabki, niitmist küll jagub veel, aga õnneks mitte nii nagu maikuus.
mulle meeldib, et sa jaksad märgata ja näidata. Hortensiad on võrratud ja lähevad iga päevaga ilusamaks.
Jah, suvel hakkasid õied veidi isegi devalveeruma, sügisel pole neid just ka vähe, kuid üleliia samuti mitte.
VastaKustutaHortensiad on imekaunid.
Ilus mõte a teostus, see kodu kauniks tegemine. Tööd Sul tõesti jagub, vapper Thela. Rõõmustagu need õiepäikesed Sind selle keskel. Postitasin oma blogisse just ühe soovi...laulu... Sulle ka :)
VastaKustutaMul hortensiaid pole (ja meie pinnasega ei tasu ihata ka). Õitsejaid ju on, aga vaasililli on vähevõitu. Varsti puhkus läbi ja siis ma tahaks jälle omale tööle elava vaasitäie kaasa võtta. Ülemuse poolt on lauanurgale panekuks vaid 1 roheline kunstlik hortensiaoks, aga mina eelistan elavat kimpu.
VastaKustutaNo ei usu, et ühe lauanurga vaasi jaoks aiast või metsast midagi kunsthortensiast paremat ei leia, sul seal ju näiteks ilusate punaste mummudega kurdlehist roosi kogu ümbrus täis ;)
KustutaOi, oled sina alles tubli traktorist! Anna siis teada, kui kunagi edaspidi pirni- või ploomisaagi ülekülluse all ägad.
VastaKustutaKa minu meelest on kogu aed veel värve täis, olgu need siis õied või lehed vms.
VastaKustutaJa kõige ilusam on aias niidetud muru:)
Lilli tunnistan ma vaasis vaid talvel ja varakevadel. Mu ümber on nii suur vaas, et hing jääb kinni, toas ma neid ei märkakski. Aga õisi, oksi, vilju jms on ju kogu looduses veel külluses