Hull mutt

Pildi virutasin Tsiili blogist ilma küsimata ja loodan, et ta ei pahanda

sest eile ma küll mõtlesin, et ma peaksin selle sildi endale kas otsmikule tätoveerima või aiapükste tagumikule tikkima. Või mõlemat.
Sest eile, peale pea kahe- ja poolepäevast seljavalu ja kurtmist, et midagi teha ei saa, sai mul kõrini. Eelnev kogemus näitas, et kõige hullema tagajärjega oli istumine. Lamamine oli oluliselt parem, aga kaua sa lamad. Liigutamisel polnud ka väga viga, kui seda teha ettevaatlikult ja läbimõeldult. No aga mis sa ikka niisama liigutad edasi-tagasi...olles end tutvuse kaudu igaks juhuks paari kangema valuvaigistiga varustanud, hakkasin otse loomulikult istutama.  Ahvatlus oli lihtsalt nii suur, mitmepäevasest vihmast mõnusalt märg muld ja ootav potsikurida.
Olin tõesti ettevaatlik, ainult uude pehme kompostmullaga peenrasse, kuhu augu kaevamiseks polnud isegi labidat vaja, kühvlist piisas.
Niipalju siiski kaevasin, et korjasin aiast siin-seal hulkuvaid liiliaid uude peenrasse kokku. Aga nende kättesaamine teatavasti pole eriline füüsiline pingutus.
Päevaliiliaid ja puid-põõsaid ei puutunud, nende tarvis oleks tulnud kaevata ja seda ma ei riskinud. Priimulad omakorda lähevad peenrasse, kust enne tuleb üht-teist ära kolida uude peenrasse. Nii et need ka ootel. Sest mul läheb oma selga nädalavahetusel toimuvatel Ellamaa aianduspäevadel Nurga puukoolis hädasti vaja.
Õnneks saab mul abilisi olema, isegi soomlased tulevad appi. Kauba peale panema pean küll ise, aga ehk saab ka selleks abi.
Öö läbi sadas vihma ja kastis istutatu kenasti ära ka. Sadanud on mitu päeva ja isegi rohi hakkab juba uuesti roheliseks tõmbama. Ja kasvab. Vahepeal polnud mitu nädalat vaja muru niita, aga järgmisel nädalal tuleb vist ette võtta.
Natuke liigutamist oli tegelikult hea ja valuvaigisteid ei läinudki vaja.