Liiga palju ja liiga vähe kive

Meie krundile jatkub ikka igasugust maad. Tiigi ümbruses on liiv ja savi, püsikutealal savimult ja kõige päikeselisemas kohas, kuhu roosipeenraid teha saab, midagi kruusasarnast, mida ilmestavad aeg-ajalt mitmetonnised kivimürakad. Kui viimased on maa peal, pole häda midagi, ilusad ju. Enamus neist hiiilib paraku maa sees ja kui selline põrakas on keset rajatavat roosipeenart, on jama. Sest kümnesendimeetrisesse mullakihti juba roosi ei istuta ja nii jäigi keset roosipeenart rohkem kui kaheruutmeetrine tühi laik.
See-eest tundus olevat kive ja kivikesi, sest neid tuleb iga kaevamise käigus maast välja ja pea iga uue peenra kõrval kükitas kivihunnik.
Kui kanga maha panin ja kivid kokku kärutasin, selgus, et neid on ikkagi liiga vähe:

No õnneks ma tean, kust juurde saab, täna lihtsalt enam ei jaksanud.

Tiigprojekt on omadega nii kaugel, et suurema osa kangast panin maha, aga killustikuvedajat minust täna ei olnud, mingi väsimus kallal.Nokkisin siit ja sealt, värvisin pinke, tuiasin ringi. Nelikümmend neli roosisorti on esimesed õied avanud, tänane suvesoe tegi lõpuks oma töö. Põnevaim neist mu meelest Modern Art

Teisi laon puhkemise järjekorras praegu üles näguderaamatusse, sest avastasin, et mu ülinutikas telefon võimaldab kõiki FB-sse pargitud pilte üle neti vaadata ja see on päris mugav.
Aga mis pagana seened mu roosipeenras jälle kasvavad, seda ma ei tea. Seenendus pole mu tugevaim külg:

Tänaste puhkejate hulgas oli ka põisenelas Diabolo. Peaksin seda laiutajat natuke ohjeldama, aga enne õitsemist lihtsalt ei raatsinud:

Lõpuks on ka siiakanti saabunud suvi.