Et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval kohe mitte töömürgitust saada, sai pisut varem plehku pandud ja koos roosiklubilastega Padisele Aili Linroosi roosiaeda uudistama mindud. Kohtumispaika kloostri taga metsas kogunes üllatavalt palju inimesi, oma kümmekond autotäit. Omapead poleks osanudki kohale minna, kaheksa kilomeetrt metsa sisse mööda kitsukest kruusateed, minu (ja mitte ainult minu) esimene küsimus kohe, et kuidas talvel...pidi eeskujulikult ja probleemitult lahti aetama, nii et sõltub ikka vallavalitsusest. Meie oma jõukas vallas ja 300-meetrise teejupiga nägime traktorit eelmise talve jooksul ühel korral, ülejäänud aja hoidsid tee puhtad meie ja naabrite lumepuhurid.
Aili roosiaias pani kõige rohkem imetlema pargirooside rohkus, nii palju sorte vanu pargiroose korraga õitsemas pole minu silmad näinudki.
Vanade pargirooside puuduseks peetakse tänapäeval eelkõige seda, et nende õitsemine on ühekordne, paar-kolm nädalat juunis-juulis ja ongi kõik - samas, millised püsikud kauem õitsevad ja piisavalt on juba aretatud roosisorte, mis südasuvest lume tulekuni vahetpidamata õites on.
Seega eelkõige enesele meelespidamiseks need, mis soovinimekirja lähevad, kuigi jah, kust neid saada, pole esialgu aimugi. Tuleb vist ikka lõpuks silmastamine endal selgeks saada. Roter Phanomen, värv tunduvalt lillam kui pildil.
Louise Bugnet, ilmselt mul olemasoleva Therese Bugnet sugulane:
Venusta Pendula, imekaunis rambler, ehtne roosivärava roos. Kahjuks samuti ühekordne õitseja.
Päris roosiaias aga...kui mina arvasin, et meil on väga märg ja saatsin hommikul kõigile klubilastele meilitsi kummikuhäire, siis Kobru külaga võrreldes oli meil ikka suisa kuiv. Juba tee peal lainetas vesi madalamatel kohtadel päris tõsiselt ja roosiaias oli pilt ikka päris kurb. Hoian majaemanda roosidele pöialt, et vesi ruttu alaneks, sest ega roosidele seisev vesi väga ei meeldi küll.
Maa seest korjatud kividest oli laotud õnnesammas ja need tuvid meeldisid mulle väga:
Sai perenaise keedetud imemaitsvat kukeseenesuppi ja maasikakooki maitstud. Edasi aga viis teekond edasi meie enda aeda, vahe ju vaid 25 kilomeetrit. Seal mul paraku pildistamiseks enam aega ei jagunud.
Oh taevas! Seal ju lausa järv :( Hoian ka pöidlaid, et vesi ruttu-ruttu alaneks.
VastaKustutaPäris hull pilt, see vesi-roosiaed. Muidu väga uhke õitsemine seal metsa taga. Kuni sul endal silmastamine veel päris selge ei ole, võid ehk Rosmakori poole pöörduda. Ma nägin nende nõuandenurgast, et nad lubasid kellelegi tema vana kalli roosi uuesti taastada - soovitasid augustis oksa viia. Ehk saad ka kaubale.
VastaKustutaMulle just seepärast need kibuvitsad ja vanad pargiroosid meeldivadki, et nad ei õitse lumest lumeni. Ma lihtsalt väsiksin neist vist väga ära. Vajan õitsemise vahepeal korrakski rohelist aega ja aeda. Aga silmastamine õpi ära, neist, kes väga liikvel pole, himustaks ehk mõnda endalegi.
VastaKustutaJa see vesiroosijärv...esmapilgul jättis lummava mulje, justkui ujuvad küünlad vees need uhked roosid või ehk ka mingitel ujuvalustel mingi trikiga kasvama pandud.
Aga tegelikult tunnen aia perenaisele südamest kaasa. Ma tean, mida tähendab kollektsiooni hukkumine. Hoian kõvasti pöialt, et ta kiiresti vähemalt kraavid sisse saaks.
Uskumatu vaade! Nii palju vett. No comments.
VastaKustuta