Hampton Court: pikem lugu, aiad

Inglismaa ühistransport on midagi sellist, millest tõepoolest õppust võtta. Ma tõeliselt naudin selle korraldatust, praktiliselt saab igast punktist teise ühistranspordi abiga ja jaamades on kogu aeg info. Isegi selle kohta, kui rong kaks minutit hilineb. Sellepärast plameerisingi oma peatuskoha endiselt Gatwicki-lähedasse Crawleysse, et hiljem raske pagasiga oleks lihtne lennujaama pääseda. Marsruudi planeerimisel kasutasin internetti ja otsustasin viisi rong pluss laev kasuks. Esimene ots läks valutult, tipatapa rongijaama ja esimesse ümberistumiskohta, Clapham Junction. Perroonil seistes heliseb telefon ja M ütleb, et puutöömehed pakkusid kaevurakete hinnaks 1200 eurot. Selgituseks, meil on üks vana talukaev, mis pole kasutusel ja on lihtsalt kinni kaetud, mõtlesime ta kastmise ja elektrikatkestuste tarvis korda teha...igatahes selline hinnapakkumine tekitab mul ilmselt ajuhalvatuse, ja "ei!!!" röögatades astun vale suuna rongi peale, eksides esmakordselt elus Inglismaal ära. Hiljem küll selgub, et see polnud ainult minu viga, lehekülg transportdirect.co.uk oligi käskinud mul võtta Waterloo jaama mineva rongi. Lähen Waterloos välja, teen suitsu ja jalutan Thamesi äärde. lootes sealtsamast leida mõne Hamptron Courti mineva jõelaeva, kuid kahjuks sellist liini pole. Näen vähemalt lõpuks lähedalt ära London Eye, mida ma varem iialgi pole viitsinud vaadata, kõrgusehirmu tõttu pole ma nagunii nõus sellega sõitma.

Muud üle ei jää, longin Waterloosse tagasi ja ostan uue pileti sõlmpunkti. Kingston-upon-Thames on kaunis linn. Juba rongijaamast on iga paarisaja meetri tagant sildid, mis juhatavad "Ferries to Hampton Court Flower Show". Ära eksida ei ole võimalik. Laeva oodates istun Thamesi kaldal ja tutvun kohaliku faunaga.

Laevuke podiseb Kingstonist Hampton Courti paarkümmend minutit, mille vältel on võimalik imetleda Thamesi hästihooldatud kaldaid ja jõeäärseid maju. Igav ei hakka. Juba randumegi otse show jõeväravate juures.

Ilm on tegelikult paras, sooja nii 19 kraadi ja pilvine, kuid ei saja. Ringikolamiseks mõnus. Esimese asjana ostan show kataloogi, 4,50 naela, kuid selleta oleks sel hiigelterritooriumil väga keeruline orienteeruda.
Kui võrrelda eelmise aasta Chelsead ja Hamptonit, siis Chelsea on palju pidulikum, paraadlikum ja lõhnab rohkem raha järele. Hampton Court tundub olevat inimeste jaoks rohkem selline tore pereüritus, võimalus vaba aega veeta. Inimesed istuvad murul, peavad piknikku, lesivad, vahepeal vaatavad muidugi ilusaid asju ka. Meeleolu on selline mõnus ja lõõgastav. Püüan mõelda, kas sukelduda kõigepealt näidisaedade poolele või vaadata kaubandust, kuid selgub, et polegi vaja valida, Hamptonis sellist tsoonide ranget jagamist nagu Chelseas polegi ja näidisaiad vahelduvad müügitsoonidega. Näidisaiad on jagatud viide kategooriasse, showaiad (Show gardens), maailma aiad või aedade maailm (World Gardens), suveaiad (Summer Gardens), kontseptsiooniaiad (Conceptual Gardens), ja väikese eelarvega aiad (Low Cost High Impact Gardens). Igas kategoorias anti välja kuldmedal, kullatud hõbemedal, hõbe- ja pronksmedal.  Pean häbiga tunnistama, et kõiki aedu ma vaadata ei jõudnudki, vastu hakkasid jalad ja ka inimese emotsionaalne vastuvõtuvõime saab ühel hetkel lihtsalt otsa.
Näidisaedadest minu absoluutne lemmik, Bridge Over Troubled Water (sellenimelist lugu mäletate). Disainer Anoushka Feller, sponsor Astellas Pharma Ltd. Aed on pühendatud haigetele, kes põevad tõbe, mille ma suutsin tõlkida hüperaktiivse põie sündroomiks (Overactive Bladder), võib-olla pole see õige, ma ei tea täpset eestikeelset terminit. Igatahes on selle haiguse põdejaid Suurbritannias 7 miljonit ja aed sümboliseerib nende teed kergenduse, vabaduse ja tervenemise poole. Sobib minu meelest laiendada ka kõigile ülejäänud haigustele ja haigetele.

Alles täna RHS koduleheküljelt andmeid üle kontrollides avastasin, et mu arvamus langes kokku žüriiga, aed sai showaedade kategoorias kuldmedali. 
Järgmises lemmikus oli vint kõvasti üle keeratud ja kolmekordne sõlm peale tehtud. A Very Victorian Fantasy, disainerid Chris Evans ja David Ifould, pajuvitsaskulptuuride autor Stefan Jennings. Tumedam subtroopiline teema on mõjutatud gootikast ja heledal poolel domineerib Art Nouveau. Pronksmedal.

Midagi täiesti erinevat, sobiks ideaalselt näiteks ridamaja aeda (kuigi kui need lembeliiliad ära õitsevad, kaob efekt vist ära). Contemporary Contemplation, disainer OneAbode Ltd. Kuldmedal.

Ka maailma aedade kategoorias oli toredaid lahendusi. Alpine Garden ehk alpiaed.

 Jordan Garden ehk Jordaania aed. Eestpoolelt oli seda raske üldse aiaks pidada (see-eest ei mingit umbrohtu, eks...)

tagantpoolt pisut värviline, siiski veevaesele ja kõrbemaastikule omase taimestusega. Kuldmedal.

Kõiki pilte siia üles laduda ei jõua ja taimedest, roosidest ja muust nännist teen vist nagunii eraldi postitused, sest muidu läheb lugu liiga laialivalguvaks. Kuid kes tahab virtuaalselt neis aedades rohkem ringi kõndida, leiab lisainfot RHS vastavalt internetileheküljelt.