30. mai 2012

Kolm meest ja veoauto

Kui aus olla, siis teiste kimbatuse üle itsitamine ei ole mulle üldse iseloomulik. Pigem tekitab teise inimese pigisolek minus ebamugavustunnet ja soovi kuidagi aidata. Täna oli siiski teistmoodi ja mu kõigehalvem mina irvitas ja itsitas toas päris korralikult.
Tehtud piltide kvaliteet ei kannata kriitikat, sest pildistatud on vihmaga ja läbi akna, aga situatsiooni kirjeldamiseks on nad hädavajalikud. Kõigepealt tegevuspaik:
Nagu igal korralikul mõisal (irw), on meil olemas majaesine ringtee, mille keskmes on pildil olevad põlispärnad ja suured kivid.Maja ise on väikese künka otsas ja pärnad kallaku peal. Ringtee parempoolset osa, mis pildil jääb õitsva paradiisiõunapuu taha, me palju ei kasuta, majaesine oleks rööpas. Kuid vahel on see olnud väga kasulik selleks, et mõni suur masin, mis õuel hästi manööverdama ei mahu, sealt alla sõitma lasta. Vasakpoolne haru on laugem ja sealt on mugavam üles sõita.
Saabuva mullakoormaga pidi tegelema M ja seetõttu minukene oma taguotsa arvuti tagant ei kergitanud seni, kuni kusagilt hakkas hirmsat jõrramist kostma. Köögiaknast avanev pilt avanes selline (tehtud suure zuumiga, sest välja ma igaks juhuks ei läinud).
Ma muidugi ei tea, kes see tarkpea oli, kas M, naabrimees või autojuht, kes otsustas, et kõige targem tegu on hakata mööda vihmamärga tõusu kõige järsemast kohast üles trügima. Kuna auto jäi otse loomulikult kinni, kallutas ta mullakoorma keset teed maha, üles aga sellegipoolest ei saanud. Käis see jant seal ikka mitu tundi. Kahtlustasin juba, et ilma traktorita seda kallurijurakat välja ei saagi, aga kuidagi neil lõpuks see ikka õnnestus. Ma ainult ei taha vaatama minna, mismoodi tee seal nüüd välja näeb. Haruldaselt vaikset M-i olen peale seda näinud ühe korra, kui ta käis küsimas, kas võib külmkapist seal jõuludest saadik vedelenud viinapudeli kallurijuhile valurahaks anda.
Aga miks mind nii magusasti irvitama ajas...maja renoveerimise ja aia rajamise ajal olen ise siin õuel juhendanud kümneid kallureid ja betoonisegistimasinaid sadade tonnide erinevate puistematerjalidega vedelbetoonist sõnnikuni...ja kinni on neist jäänud täpselt üks neli aastat tagasi ja sedagi seetõttu, et ei kuulanud. Koosa sain tookord muidugi mina (kuidas ma ei suutnud autojuhti juhendada jne.). Nii et kõik, mida teed, tuleb sulle enesele kuhjaga tagasi. m.o.t.t.

Muidu on aga vihmapüha olnud väga mõnus ja tarviline nii aiale kui mulle. Aed sai kätte paljuigatsetud niisutuse ja nüüd võib hakata mõnes kohas katet peale panema. Mina sain järjele oma paberimajandusega ja ka see on hea tunne. Rääkimata puhanud kontidest.

10 kommentaari:

  1. Vihmapüha on tõesti mõnus. Saab kohe pikalt arvuti taga olla, mõned tolmurullid on vähenenud ja üleüldse.

    A kas Sa veel ei tea, et meeste tarkus ja mõtted on sellised, milleni naised kunagi ei küüni:D:D:D. Ega see loe, et naistel enamus asju paremini õnnestub organiseerida, meestel on oma tarkusega vaja ju kõik omamoodi ja paremini teha:), nii, et juba ette võib itsitama hakata. Kui mina kodus kuulen, et mina ize:), siis on teada värk, et kuskilt miski müraki! vastu taevast lendab :D
    Naeran koos Sinuga, need on elu helgemad hetked:D

    VastaKustuta
  2. Ohh, Thela, mis me küll teeks kui meie ellu aeg-ajalt äktsiooni ei toodaks meeste poolt!?
    See-eest oskavad nad kaevata KÕIGE SÜGAVAMA augu või laduda KÕIGE KÕRGEMA puuriida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jajahh, mu kolme meetri sügavune tiik ka meestraktoristi kaevatud ja ega ma kodus puid hästi riidast võtma ei ulata ka...

      Kustuta
  3. Nu ma seda olen alati arvanud, et meestel need ajukäärud kuidagi teistpidi looklevad kui naistel:) Kahju, et nad ise sellest aru ei saa. Aga mul siuke tunne, et sa pead uue mullakoorma tellima, sest see olemasolev kulub ju kallurijälgede tasandamiseks - või on plaanis sinna midagi tugevamat alla panna - nu nii tulevastele päevadele ette mõeldes, kui meesolevus jälle mõnda autojuhti juhendama peaks :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See tee on õnneks üsna tugev, midagi hullu ei juhtunudki, käisin vaatamas. Ikka selle tihendi probleem, mis rooli ja istme seljatoe vahel, hakkas mööda märga rohtu oma kolmekümnetonnisega üles ronima ja loomulikult võttis ketsi ringi käima :D

      Kustuta
    2. Nu jah, aga olgem ausad - see teeots on ikka kurramuse ahvatlev küll seal. Viimane kord kui ise su juures käisin, tahtsin ka äärepealt sealtkaudu sõita :D

      Kustuta
    3. sõiduauto ja kuiva ilmaga sealt ülessaamisega polekski probleemi, aastaid oli see ainuke talusse tulev tee, Praegu ma lihtsalt eelistan autod kaugemale suunata :D

      Kustuta
  4. Ma arvan, et pudel valurahaks kuluks pigem sellele, kes kalluri ketsitamise tagajärjel tekkinud rööpaid (olgu või väikesed) siluma peab hakkama :)
    See aga, et meeste ajuehitus on naiste omast täiesti erinev, on teada tõde, mis saab ikka ja jälle kinnitust. Mida me küll ilma oma kallite meesteta teeksime, lausigavus oleks :)

    VastaKustuta
  5. hih, mu krundil on ka kunagi üks kallur sisse jäänud. ma talle ütlesin, et sinna ei ole vaja sõita, seal vajub sisse ja kallaku oma mullakoorem ettepoole maha. aga no ei, vaja oli ju näidata, et Tõelise Mehe käes on kõik võimalik. oligi. seekord siis tagasillani kapitaalse sissevajumise tõttu siduri mahapõletamine ja selle tulemusena omakorda teise (veel suurema) kalluri kohaleorgunnimine, kes selle esimese siis lõpuks välja tõmbas ja nööri otsas minema vedas...

    VastaKustuta