Tiigiaia võlud ja valud

Mulle tegelikult see tiigiprojekt meeldib, midagi on selles kohas, kus veel paar aastat tagasi täielik padrik vohas, kaunist ja võluvat.

Küll on aga sellega ka parajat peavalu. Esiteks muidugi kõigi märgade kohtade nuhtlus, sääsed. Ma küll ei arva, et tiik oleks neid juurde tekitanud, sest see vesi, mis nüüd tiigis, oleks muidu lihtsalt mööda lodukohta laiali ja sääsed paljuneksid sama usinasti. Küll naersime, et tiigikalda peame haljastama massiivtaimedega, sest lähedalt vaatama minna ei kannata, süüakse ära.
Hullem probleem haljastamise seisukohalt on loodusliku tiigi pidevalt kõikuv veetase. Praegu, kui meil pole pea kolm nädalat tilkagi vihma tulnud, on veetase selline nagu pildil. Sügisel, kui meil vahetpidamata kallas, tõusis kogu kupatus üle ääre ja isegi M paigaldatud ülevoolurenn ei aidanud, sest terve metsaalune oli vett täis. Ning siis tuli külm ja jäätas kõik ära.
Selle jääkaane all hukkusid kõik laud-, jalg- ja kilplehed ning rodgersiad. Midagi pole järel ka ängelheintest ega ülastest. Jääkaane all talvitumise elasid üle angervaksad, kopsurohud, pajud, Deialt saadud priimulad ja miskised iirised, üks neist kindlalt graminea, aga kuna sildid on jääaeg kaasa viinud, saan ülejäänutest sotti ehk õite ilmudes.
Uputuse-jäätamise koht siis pildil teisel pool tiiki. Uurisin seal looduslikku floorat, mis vastu peaks.Hiljuti pidutses seal konnakapsaseltskond. Uhkelt tunneb end roomav tulikas (mis suures koguses puhmana on muuseas täitsa ilus. Ja muidugi inglaste rahvuslill kortsleht, mida minu meelest ei võta talv ega tuumasõda. Mujalt kisun teda ilmlõpmata välja, aga las ta siis seal tiigi allotsas möllab.
Ehk peaksid seal vastu ka hundinuiad ja kalmused. Pillirooga ei julge katsetada, putkab metsa laiali. Mingi isetekkeline kõrkjapuhmas seal juba on :D.
Suurelehelistega alustan siis otsast peale. Seekord ülalpool tiiki, kus küll pole täisvari, aga kolmveerand küll.
Suures aias aga võivad mõnikord väikesed asjad kahe silma vahele jääda, seekord õnneks ei jäänud. Sügisel istutatud Cypripedium reginae:

 Mitte nii väike, aga seepoolest imekaunis uustulnuk, Camassia leichtlinii

Eilse õhtuga võis suurema istutusmaratoni lõppenuks lugeda, jäänud on veel mõned pojengid ja roosid. Täna ei istutanud ega rohinud midagi, sõitsin mööda Harjumaad. Tõin Rosmakorist ära sügisel tellitud roosid, sealhulgas minu meelest põnevaima Eestis aretatud roosi, Mart Ojasalu "Ingli puudutus"