Kolm meest ja veoauto

Kui aus olla, siis teiste kimbatuse üle itsitamine ei ole mulle üldse iseloomulik. Pigem tekitab teise inimese pigisolek minus ebamugavustunnet ja soovi kuidagi aidata. Täna oli siiski teistmoodi ja mu kõigehalvem mina irvitas ja itsitas toas päris korralikult.
Tehtud piltide kvaliteet ei kannata kriitikat, sest pildistatud on vihmaga ja läbi akna, aga situatsiooni kirjeldamiseks on nad hädavajalikud. Kõigepealt tegevuspaik:

Nagu igal korralikul mõisal (irw), on meil olemas majaesine ringtee, mille keskmes on pildil olevad põlispärnad ja suured kivid.Maja ise on väikese künka otsas ja pärnad kallaku peal. Ringtee parempoolset osa, mis pildil jääb õitsva paradiisiõunapuu taha, me palju ei kasuta, majaesine oleks rööpas. Kuid vahel on see olnud väga kasulik selleks, et mõni suur masin, mis õuel hästi manööverdama ei mahu, sealt alla sõitma lasta. Vasakpoolne haru on laugem ja sealt on mugavam üles sõita.
Saabuva mullakoormaga pidi tegelema M ja seetõttu minukene oma taguotsa arvuti tagant ei kergitanud seni, kuni kusagilt hakkas hirmsat jõrramist kostma. Köögiaknast avanev pilt avanes selline (tehtud suure zuumiga, sest välja ma igaks juhuks ei läinud).

Ma muidugi ei tea, kes see tarkpea oli, kas M, naabrimees või autojuht, kes otsustas, et kõige targem tegu on hakata mööda vihmamärga tõusu kõige järsemast kohast üles trügima. Kuna auto jäi otse loomulikult kinni, kallutas ta mullakoorma keset teed maha, üles aga sellegipoolest ei saanud. Käis see jant seal ikka mitu tundi. Kahtlustasin juba, et ilma traktorita seda kallurijurakat välja ei saagi, aga kuidagi neil lõpuks see ikka õnnestus. Ma ainult ei taha vaatama minna, mismoodi tee seal nüüd välja näeb. Haruldaselt vaikset M-i olen peale seda näinud ühe korra, kui ta käis küsimas, kas võib külmkapist seal jõuludest saadik vedelenud viinapudeli kallurijuhile valurahaks anda.
Aga miks mind nii magusasti irvitama ajas...maja renoveerimise ja aia rajamise ajal olen ise siin õuel juhendanud kümneid kallureid ja betoonisegistimasinaid sadade tonnide erinevate puistematerjalidega vedelbetoonist sõnnikuni...ja kinni on neist jäänud täpselt üks neli aastat tagasi ja sedagi seetõttu, et ei kuulanud. Koosa sain tookord muidugi mina (kuidas ma ei suutnud autojuhti juhendada jne.). Nii et kõik, mida teed, tuleb sulle enesele kuhjaga tagasi. m.o.t.t.

Muidu on aga vihmapüha olnud väga mõnus ja tarviline nii aiale kui mulle. Aed sai kätte paljuigatsetud niisutuse ja nüüd võib hakata mõnes kohas katet peale panema. Mina sain järjele oma paberimajandusega ja ka see on hea tunne. Rääkimata puhanud kontidest.