Hakkab vist järjele saama

Huhh...üleeile tundide kaupa Helsingi lennujaamas istudes ja Tallinna lendu oodates tekkis küll vahepeal hirmus tahtmine viriseda, et kas selline elu ongi siis elamist väärt. Õnneks ei viitsinud viriseda. Kodune tegemata asjade kuhil tundus hirmuäratav. Eile sai siiski korraks ka Luige laadal käidud, rohkem küll ostjana. Olin endale mõned taimed tellinud ja eks üht-teist jäi näppu veelgi. Pool laata jäigi läbi käimata, ilm oli ka nii rõvekülm, et tahtis nina ja varbad ära jäätada. Eks see peegeldus ka M müügiboksi käibes, praegu veel lõplik kokkuvõte tegemata, kas tuli ots otsaga kokku või mitte.
Täna hommikul istusin hoolimata väljas meelitavast päikesepaistest arvuti taha ja enne ei tõusnud, kui kohustuslik paberimajandus oli korda saanud. Oma aia hamsterduste nimekirja arvutisse panemiseni siiski ei jõudnud, sest päike meelitas õue. Rohisin kohe mõnuga oma viis tundi järjest, mis praegu muidugi kajastub valutavas taguotsas. Muruniitmiseni kahjuks ei jõudnud, kuna ei leidnud muruniidukit üles, M oli selle peitnud kohta, mille peale ma üldse ei tulnud...ja selleks ajaks, kui peitja laadalt koju jõudis, oli kaste maas.
Sellegipoolest oli tõeline nauding üle tüki aja peaaegu terve päev aias veeta ja enam-vähem kõik peale tiigiääre sai ka ära rohitud. Nii et virisemiseks polegi põhjust, on hullemaid maikuid olnud, kui ma olen aia väljakaevamiseni naatidest ja muust õudusest jõudnud alles juuni alguses. Miskipärasr on need maikuud kuidagi eriti hullud oma tempo poolest.
Rohimisega järjele jõudmises oli muidugi palju abi eelmisel nädalalõpul abiks olnud M õetütrest, lasime kahekesi mööda peenraid, üksi poleks kuidagi jõudnud. Roosipeenrad said puhtaks juba eelmisel nädalal, keerulisemad püsikupeenrad jätsin tänaseks endale. Tänutäheks sain meeldivaid üllatusi, brunnera Jack Frost, mida pidasin juba kaks aastat tagasi välja läinuks, on täiesti alles. Alles on üllataval kombel kõik kolm upsujuurt, millest arvasin end olevat ka lahti saanud, kunagi Sarastrost ostetud Veratrum nigrum ja kaks eelmisel aastal Savisaarelt saadud verde-t. Nii et tasub ikka vahel ise rohida küll.
Hollandi püsikupakkidest tulevad aga reeglina ebameeldivad üllatused, ostsin endale eelmisel aastal oranzi põhiliigi ja ühe kollase, lisaks kingiti punane Rubra. Tulemuseks on kolm oranzi ehk põhiliiki. Urr, ma ütlen.

Nagu piltidelt näha, pole meil veel puudki lehes. Mulle selline aeglane kauamängiv kevad meeldib, on neidki kordi olnud, kui ma oma maikuises hullumeelses tempos olen osade asjade õitsemise suisa mööda lasknud. Nüüd on võimalik nautida. Tulpide nartsisside sordinimesid ma otsida ei viitsi praegu (on kuskil kirjas küll), aga neid lihtsalt peab maikuus palju olema.

Ja mõned pildid ka vahepealsest ajast.  Sarastrost saadetakse õite huvitavaid taimi, kastide lahtipakkimisel pöörasin korraks selja ja...

Paraku pean selle punase karvasega taas operatsioonile minema, sarkoom ajab end jälle üles. Eelmine kord aitas seega kolmeks kuuks. Aga kassi elus polegi see nii lühike aeg.
Külas sai käidud Deia uuel stressipallil, katsikuks viidud karvane mänguloom on nüüdseks kindlasti juba molekulideks lammutatud:

Siguldas laadast ei jõudnudki pilti teha, lossist küll

Budapesti ooperiteatri kõrval kohtasin huvitavat botaanikanähtust, rooskastanit. Tegelikult oli roniroos end pallikujuliseks pügatud puusse sisse kasvatanud ja õitses seal uljalt.

See pilt aga endale meelespeaks, et priimulaid võiks aias rohkemgi olla, ükski kevadine õitseja pole ülearune. Eriti, kui ta on nii sinine. Mis siis, et pilt sattus külili olema...

 Nüüd aga vean oma mõnusalt väsinud kere voodisse pikaliasendisse. Kolm päeva laadal olnud M, kes väidetavalt pidi hakkama vormeleid vaatama, magab juba pool tundi magusalt vormelimürina saatel diivanil...