ja kõik need elukad

Ajaloo annaalide huvides peaks üles tähendama, et noored mustad kanad hakkasid eelmisel nädalal lõpuks munema. Kanatalitaja M oli nii õnnelik, nagu oleks ise munadega maha saanud. Esimesed kolmkümmend muna läksid kohe naabrinaise sünnipäevalauale ja paar tükki jagus veel ahjusoleva vaarika- toorjuustukoogi sisse. Kanasupp ilmselt jääb saamata. Kui kevadel neli esimest Hy-Line tõugu kana võtsime, oli küll jutt, et sügisel potti. Nüüd on meil 14 kana ja kukk ja niipalju kui mina M-i tunnen (aga meie tuttavakssaamisest saab kevadel kümme aastat), surevad nad kõik õnnelikku vanadussurma.
Kadripäeva puhul tegime oma elukatest ka pilti. Kõiki kanu muidugi kaamera ette tarima ei hakanud, nad on üsna ühte nägu ja ainult M suudab oma lemmikutel vahet teha. Mustad on tegelikult väga ilusad, sinakasroheliselt läikivate sulgedega.

Petkast aga on saamas eriliselt uhke tegelane, kelle sulestikus on nii kuldseid, pronksikarva, smaragdrohelisi kui safiirsiniseid sulgi. Kui ma seda värvidemöllu täna esmakordselt päevavalgel nägin, sai M kohe korralduse kõik Petka mahakukkunud suled kokku koguda. Ma ei tea veel, mis ma nendega teen, aga küll ma välja mõtlen.
Kuna tegelane ise üritas igal esimesel võimalusel minema lennata, pidi M teda paraku pildistamise tarvis kinni hoidma.

Edasi toodi kaamera ette küülikud. Kõigepealt neljakuine prantsuse päss Teele:

Kaklejaküülik, segavereline  Matilda. Kakleja sellepärast, et niikui käsi tema puuri pista, ründab esikäppadega ja uriseb. Esikäppadel on küüned :(, ja loomafotograafi elu on ohtlik, mul on mõlemad käed nii ära kraabitud, et M pidi ise kartuleid koorima.

Matilda õeke, mitte nii sõjakas ja natuke väiksem Adele:

Tulevane sultan ehk haaremi peremees Köster. Kuuekuune ja muidugi kõige suurem. Tõug samuti prantsuse päss.

Ja muidugi minu absoluutne kullakene, helesinine jänku Eve. Tõug samuti prantsuse päss (no ma tean, et küülikud ja jänesed on kaks eri liiki, aga sõna "jänku" on lihtsalt toredam). Ei küünista.Vahel käib toas koos kastiga, aga tal hakkab seal palav.

Kogu seda nalja jälgis äärmise huviga pealt kuuekuine sportkass Notsu, kes ilmlõpmata kanala-küülikla katusel luusib ja kel mitte ei lubata sealsete elanikega väga lähedast tutvust teha.

Õigluse huvides siis ka lõpuks kaks peni, kelle meelest on meil juba ammu liiga palju igasuguseid karvaseid ja sulelisi, õnneks pole kumbki väiksemate elukate suhtes agressiivne.

Nüüd aga õhtusööki lõpetama. M kooris sellise hunniku kartuleid, et sellest jaguks minu meelest väiksemale sõjaväele ja ma pidin maja suurima poti välja otsima. Ilmselt kavatseb ta sellest elada terve järgmise nädala, mille mina Leedu karulaanes nõupidamisel veedan. Omalt poolt lisasin kartuli-porgandipajale veel hautatud värske kapsa, veinikastmes liharullid ja vaarika-toorjuustukoogi, mille maitsest pole veel aimugi. Retsepti pidin jälle ise leiutama, sest ükski raamatutest-internetist leitu ei ühildunud kodus olemasolevate toorainetega.