Tali tuli

... minu suureks heameeleks siis, kui ma ise ei pidanud tuisu, libeduse ja koristamata teedega võitlema. Vilniuse lähedal, kus ma mõõdunud teisipäevast reedeni viibisin, olid mahedad plusskraadid ja rohi roheline. Tallinna lennujaama tuli M vastu soojaks sõidetud autoga, nii et ei pidanud ka autot lumest rookima.
Lund on meil lõunaosariiklastega võrreldes ikka üpris vähe, mõnes kohas ehk venitab kümmekond sentimeetrit ära. Selleks ajaks, kui ma reede öösel vastu laupäeva koju jõudsin, oli M ammu lume ära lükanud ja madistas veel laupäevalgi lumepuhuriga. Juurde õnneks tulnud ei ole.
Täna keskpäeva paiku näidati isegi natuke päikest, kuigi nii madalal-madalal on see päikesepall, et üle puudelatvade ta end upitada ei jõuagi.

Nädalavahetused on regulaarselt liiga lühikesed ja ma ei räägi siinkohal üldse mitte valgest ajast, mida peaaegu polegi. Vaevalt saab laupäevahommik alata, kui juba on pühapäeva õhtu käes: Natuke söögitegu, natuke koristamist ja mitte ei saa aru, kuhu aeg kaob. Magamistoas kuhjuvad lugemata raamatud ja ajakirjad, eile sain vähemalt niikaugele, et panin kruiisipildid albumisse.
Muhediku õunakooki tegin ka, oli hea küll. Sain Selverist Eesti õunu, sort Meelis, polnud sellist enne kuulnudki. Ainult ahjus oli tunduvalt kauem, no tund kakskümmend kindlasti. Küllap sellepärast, et küpsetasin klaasist ahjuvormis. Ümber keerama ei hakanudki, nagunii on hommikuks otsas. Kass pidi meil sellised asjad ära sööma, aetakse kõik vaese väikese kassipoja kaela :).