Viimase kuu keskpaik

Uskumatu kiirusega on aeg lennanud, jõuludeni on jäänud vaid nädal ja uue aastanumbri ettekeeramiseni kaks nädalat.
Mulle meeldib advendiaeg (eriti siis, kui ise lund lükkama ja puid tassima ei pea ning kodus ootab soe tuba. Mulle meeldivad jõulukaunistused, tuledeehtes majad koduteel ja isegi jõulumuusika. Mulle meeldib, kui pereliikmed tulevad mu lumisesse maamajja kokku midagi head sööma- Ja mulle meeldib kingitusi teha vaat et isegi rohkem kui neid saada. Eile lõpetaski isehakanud päkapikk viimaste kingituste pakkimise, miskipärast sai neid jälle kõige suurema kohvri täis ja emale mõeldud uus lauaarvuti sinna kohvrisse ei mahtunudki...olen juba selline totu, kes hakkab jõulukinke juba vaat et kevadest saadik varuma rohkem küll selles mõttes, et kui näen mõnda vahvat asja, seostub mul see pea alati inimesega, kellele see sobiks. Ju mul sellepärast ka jõulustressi pole. 
Midagi erilist polegi toimunud. Töö, kodu, töö, kodu. Mõned ühiskondlikud asjad. Põdura koerapapiga tohtrite külastamine, vaesekesel on püstitõusmisega raskusi.Aga kui juba püsti on, lippab õuel ringi nagu noor põder, nii et raskete otsuste tegemiseks tundub siiski vara olevat ja peale liigeste oli kõik korras, süda, kopsud, neerud, vereanalüüs. Kuigi jah, neliteist aastat pole koera jaoks enam kerge vanus.

Kuus aastat noorem koeramaadam lonkab samuti, ja minu meelest peaks vähemalt viis kilo kergem olema. Kahjuks ei suuda ma seda selgeks teha M-le, kes minu selja taga talle paremaid palukesi sokutab.
Minule ei sokuta keegi mingeid palukesi, sellest hoolimata valutavad ka minu liigesed. Selg, kael, õlad,põlved, pahkluud. Kuulutasin välja lesimise nädalavahetuse ja olen mitu raamatut läbi lugenud.
Järgmise nädala esimeses pooles aga peaks sündima koerapreili, kes meie vanurite seltsi kahtlemata elavdama hakkab. Nii et nüüd saan endale veel Amburist koera ka. Kelle M kahtlemata samamoodi ära hellitab, nagu kõik meie elukad.
M-l endal on raskekujuline lumelükkamissõltuvus tekkinud, igatahes on meie talu territoorium oluliselt rohkem korras ja puhas kui Tallinna südalinn, kus ma olude tõttu aeg-ajalt olen sunnitud olnud viibima. Traktori ja lumepuhuri bensiinikulust ma targu ei räägi, mehel peab ju mingi lõbu ka olema.

Natuke advendiajaga kaasnevast kokkamisest ka. Kuna olin tulevikule mõeldes kõrvale pannud ühe gluteenivabade  küpsetiste retsepti, otsustasin selle nüüd ära proovida:
4 mahemuna valget vahustada kõvaks vahuks
150 g tuhksuhkruga
lisada eelnevalt omavahel segatud 3 kuhjaga spl kakaopulbrit ja 1 spl maisitärklist ja näpuotsaga soola
lisada 200 g eelnevalt veevannil sulatatud tumedat šokolaadi (kasutasin Odensed)

valmis segust tõsta lusikaga tutsakad küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpsetada 175 kraadi juures 15-20 minutit.
Tulemus oli minu jaoks liiga magus, nii et järgmine kord kavatsen ma lisada näpuotsaga tšillit, mis peaks iseloomu andma.
Ülejäänud munakollastest aga tegi M majoneesi, mis tuli ka õudsalt hea, kuigi ma majoneesi väga ei armasta. Täpset retsepti ei tea ta isegi, sest tema on köögis veel hullem improviseerija kui mina.
Aga umbes nii: 4 munakollast vahustada 2 spl.sinepipilbriga, lisada maitse järgi veiniäädikat ja hakati pidevalt mikserdades lisama õli (ca 3 dl kokku). Mikserdada seni, kuni segu emulgeerub majoneesiks. No ja siis lisada veel üht-teist, soola, pipart, ürte - mida keegi soovib.