Valmis ja pooleli

Peab muidugi tõdema, et pooleli on rohkem kui valmis ja ega päris valmis ei saa aed nagunii mitte kunagi, sest mõtted ja kujutelmad muutuvad kogu aeg. Miskipärast tuleb juurde uusi taimi, kellele tuleb koht tekitada ja tihtigi on nii, et enne, kui midagi ära tegema saab hakata, tuleb ära teha midagi muud. Praeguseks olen küll paika pannud printsiibi, et kõik uued ja hullud ideed (mida on juba päris mitu) jäävad järgmisesse aastasse ja sel aastal tuleb ära lõpetada pooleliolevad projektid. Vähemalt enne lume tulekut.
Midagi võib siiski ka valmisolevaks lugeda, aia lõunapoolset osa näiteks, sel aastal ma seal enam midagi muuta ei kavatse.

Põhjapool tundub ülalt rõdult võetud fotol ka päris ontlik välja nägevat,

aga see mulje on petlik, sest paremal pool laiub pargirooside ja kuldvihma vahel hetkel paras songermaa, kust sai välja kaevatud pojengid ja paar liiga varju jäänud põõsasroosi. Nüüd läheb kogu see ala kergkruusa alla ja uuesti teha tuleb ka peenraserv. Samuti läheb heleda killustiku alla kahe kergkruusaala vaheline kitsas teeriba. Siis peaks majaesine ka enam-vähem hooldusvaba olema, muruniitmine välja arvatud.
Idakülje projektist on valmis umbes neli viiendikku, sel aastal on tehtud tee, püsikupeenra laiendus, kruusaala hortensiatele ja istutatud portsjon põõsaid.

Tegemata on veel jupike teed ja põõsaste vahed katta ja killustikuga vormistada. Selle saab ehk algaval nädalal valmis.
Läänekülg on paraku hetkel nii pillapalla, et ma ei tahtnud seda isegi pildistada mitte.
Ja ka tiigiümbrus edeneb vaevaliselt, sest üsnagi nurgataguse kohana kipub pidevalt jääma tööde viimasesse järjekorda, koha on küll leidnud juba kümned püsikud ja vesiroosid õitsevad, ümbruse korrastamine aga venib.

Sest aiatööde pärast ei saa ju ometigi muid toredaid asju tegemata jätta nagu mitmeid aiaüritusi, sõpradega lobisemist ja niisama mõnulemist hommikukohvi ja pannkookidega päikesepaistes.