Kassipõetamise abc ja tsutt muud ka

Ma pole kunagi salanud, et hingelt olen ma koerainimene ja saan nendega oluliselt paremini hakkama kui kassidega. Maamajas on kass aga hädatarvilik kaaslane, hoiab hiiremajanduse vaos ja noh, eks üheksa kooselatud aastaga on mu punase kasukaga bandiit üsnagi armsaks saanud. Seetõttu tegi päris murelikuks, kui juuli algul tal abaluude vahelt kummalise muhu avastasin. Algul siiski väga ei pabistanud, kuigi Käpik ei ole juba kaheksandast elukuust saadik enam eriti kõuts, satub ta siiski ilmlõpmata naabrikassidega territoriaalsetesse kakelungidesse ja küll on tal kõrv lõhki, küll turi puruks. Kuid see vastik muhk hakkas ühe suurenema ning kui üleeile lõpuks Maksi loomakliinikusse jõudsime, oli jutt lühike, kass kohe operatsioonilauale ja eks siis labor pärast vaatab, millega tegemist.
Hommikul jätsin siis eluka kliinikusse ja õhtul peale tööd sain korralikult transpordipuuri pakitud kassi veerandärkvelolekus tagasi. Koos rohtude ja õpetussõnadega, et kassi ei tohiks nüüd kümme päeva õue lasta, haava ei tohi lasta kratsida ja iga päev peab andma kaks korda päevas antibiootikume ja kolm päeva ka valuvaigisteid.
Koju jõudes oli esimene asi lahendada haavakratsimise probleem, s.t. muuta see võimatuks, sest kassile juba midagi selgeks ei tee. Õnneks oli kass narkoosist veel nii johmas, et eriti vastu ei hakanud, kui ma talle vanade stretchteksade säärest vesti disainisin ja selga toppisin. Kõlban kassiriiete disaineriks küll :)

Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. Maamajas, kus aknad on pea kevadest sügiseni vahetpidamata avatud, kassi toas hoida on üsnagi võimatu. Nii kasutaski sauna eesruumi suletud ja seal juba piisavalt toibunud kaabakas mu hetkelist tähelepanematust, vihises mu jalgade vahelt läbi ja läinud ta oligi. Ilmus rahuloleva näoga välja alles järgmisel hommikul ja nõudis süüa.
Lisaks söögile aga tuli anda ka ravimeid, nõelata süstlast suhu 1ml antibiootikume ja teine süstlatäis valuvaigisteid. Esimest korda üritasin seda üksinda teha ja pole päris kindel, kui palju sellest vedelikust sattus kassi sisemusse ja palju riietele ja seintele, Peale põhjalikku puristamist väänas mu Inglise Patsient end käest lahti ja lendas sellise kiirusega teisele korrusele, et mul jäi üle ainult diagnoosida, et valuvaigistit ta ilmselt ei vaja...
Teine kord üritasime kassile rohtu anda kahekesi, mina hoidsin rabelevat patsienti kinni ja M suskas talle kiiresti rohtu suhu, pärale jõudis seekord juba rohkem ravimit, aga mu vasak käsivars vajas peale seda kolme plaastrit.
Nüüd kuuluvad kassipõetamise standardvarustusse mu kõige paksem hommikumantel ja Inglismaalt toodud küünarnukkideni ulatuvad nahast roosihoolduskindad. Käsivarred hakkavad juba paranema ja enamik ravimit on sisestatud kassi, mitte seinale või põrandale. Vest püsib ka kassil seljas, nii et haavaga peaks hooletu olema, ära võtta seda ei julge, sest tagasi saamiseks tuleks ilmselt kass uuesti narkoosi alla panna.

Aiandusest aga ka. Esmaspäeval sain kätte Kähri saadetud kaheksa kolmiklille ehk trilliumi ja peab tunnistama, et loomaarsti käekirjast sain ma paremini aru...peab vist ikka meili saatma ja küsima, mida paganat ta mulle saatis, isegi taimenimede andmebaasist polnud abi, seal on erinevaid trilliume nii palju.
Ja kes arvas, et rooside aeg on läbi...enamik neist uut tõsist lainet alles alustavad: (ülalt alla Malicorne, The Fairy, John Clare ja Intrigue)