SealtNurgast ja siitnurgast

Niisiis, järjekordne pikendatud nädalavahetus (mind ei ole üle viidud lühendatud töönädalale, lihtsalt püüan oma tööloldud puhkusepäevi tagasi saada) algas sõiduga Nurga aianduspäevadele. Rahvast oli seal juba reede hommikul meeletult, taimevalik aga minu meelest väiksem kui eelmisel aastal (või on mu enda nõudmised ja ootused aasta-aastalt suuremad...). Lätlased olid esindatud vaid ühe firmaga, PukuLauki, nende koduleheküljel on valik küll väga suur, aga kaasas oli neil suhteliselt vähe asju. Endale nihveldasin ühe tumelilla delfiiniumi ja oranzi siilikübara Sundown.
Poolakadki olid kohal, aga nende valikus peamiselt lehtpuud ja põõsad, mis sel korral mu huviobjektiks eriti polnud. Pealegi oli sealse müügimehega väga raske suhelda, ei osanud ta õieti vene ega inglise keelt ja küsimustele ühe või teise taime külmakindluse kohta kehitas vaid õlgu. Sealt sai siiski pagasiruumi üks Hortensia macrophylla variegata, ehk kirjulehine, aga kindluse mõttes kolin selle siiski talveks tuppa.
Meeldivaks üllatuseks oli Lepiku-Mardi aiandustalu, sinna kavatsen kindlasti kord ka kohale minna, pole väga kaugel ka. Seemneks said kaasa kompass-vaigulill (Silphium lacinatum) ja tervelehine vaigulill (Silphium intyrifolium).
Läti roosimüüjad aga kahjuks ei olnudki kohale ilmunud. Sellest oli kahju.
Nurga enda valikust sain kaasa südaja araalia ja viltja printsessipuu.
Siis aga tuli hakata kodu poole sõitma, sest ootas austav külaskäik. Eesti roosikasvatuse üks suurkujusid, keda ma sügavalt austan ja hindan, härra Rein Joost isiklikult helistas mulle hommikul ja soovis tulla mu aeda vaatama. No peale seda külaskäiku oli mu ninaotsakene kohe ikka nii püsti, et hea, et meiekandis vihma ei sadanud, see oleks võinud eluohtlikuks kujuneda, kõik oleks ninast sisse sadanud...Kiita said nii mu roosikollektsioon, aed (tõeline Ilu Aed pidi olema) ja kiita ja kallistada sain ma ise ka. Ma ei häbene üldse tunnistada, et olin täiesti kõrvust tõstetud. Kingituseks sain kaks roosi ja vist mitmeks päevaks hea tuju.
Ahjaa, eksperdi abiga sai ära määratud ka minu ülimalt invasiivne pargiroos, mida ma kõigile tuttavatele olen usinalt pähe määrinud (ja üritan ka edaspidi määrida, sest mul on jälle mitu ruutmeetrit ülearu...). Sordinimi on "Minette", põhjamaades tuntud ka kui "Nordisk Rose" ja Eestis rahvasuus ka Paruniroosina, sest levis omal ajal taludesse mõisaaedadest. Aretaja ja aasta teadmata, kuid tegemist on väga vana gallica roosiga.
Aia tõeline staar aga hetkel ei kuulu üldse rooside sekka, see on karvase hortensia õis diameetriga 30 cm:

ja nii vilju täis vana paradiisiõunapuud pole ma ka varem näinud, kahju, et nende viljadega suurt midagi teha pole, nõudlus puudub...

Täna aga sai käidud Vanamõisa laadal, taimi seal küll pea polnudki, mõned põnevad liiliasibulad said kotti, see-eest nägi palju ilusat käsitööd ja sai palju põnevaid ideid (kui saaks kusagilt ka aega nende teokstegemiseks). õhtul said eileostetud püsikud maasse, siis saun, ritsikate sirin terrassil sametpimedas augustiõhtus blogimise taustaks... elu on ilus.