Sõrmeküünte all sünnimaa muld

Eilsest molutamisest oli kasu, täna oli hoopis teine tunne sees. Hommikul panin kohe masina pesu pesema ja ise labidaga õue. Ligustrid ja kontpuud said maasse, aga haavakesed nägid nii pisikesed ja õnnetud välja, et panin nad suurtesse pottidesse kosuma, ega mul mujal neid koolitada pole. Eks näeb suve peale, kuidas kasvavad. Juhani puukool vahetas valesti saadetud kased haabade vastu välja küll, sest haabadega on mul eriline suhe, talu nimi ju (H)Aaviku. Kunagi lapsepõlves meil haabasid ka oli, aga nüüd pole enam leidnud.
Rooside katmatajätmise eksperiment lõppes sellega, et kõik on elus. Kõige rohkem on kannatada saanud muidugi hellakesed inglased, Clamis Castle ja Teasing Georgia, neil tuli kõige rohkem maha lõigata. Aga hing on sees ja üldiselt pole neil häda midagi, kasvatavad usinalt lehti.
Rohimismaraton andis tulemuseks kaks kärutäit naate, võililli, vereurmarohtu ja muid pahalasi. Ja eks kakkuda tuleks veelgi, kuigi suurem osa on õnneks tehtud. Aed jääb nüüd nädalaks üksinda, muidu oleks tagasi jõudes vist umbrohi põlvini. Aitab sellest, et rohi kasvab lausa kuuldavalt ja traktor on endiselt haiglas.
Öökülma siin enam ilmselt ei tule, sest laanesõnajalad on endale ligi kümnesentimeetrised krimblid kasvatanud ja nemad juba teavad.
Lõpuks veel mulla mahapesemine ja kohvripakkimine. Homme samal ajal olen Odessas.