Töörahva püha

Eile õhtul ikkagi jõudsin pargiroosid maha istutada, ilusad terved taimed seekord. Tänast hommikut alustasin gladioolipeenraga, kastitäis eelmise aasta sibulaid nägid hoolimata külmas toas seismisest kaunis krimpsus ja kuivad välja, eks näis, mis saab. Pool peenratäit sai uusi. Ja muidugi mulda, mulda, mulda.
Õde oigas, et tal on nii kallis laps, kolm paari pükse pikkusele 1.90 oli maksnud astronoomilise summa. Pakkusin rõõmsalt, et kallis laps võiks selle raha eest nüüd paar päeva kive vedada. Lapsuke urises, et tema plaanis hoopis Dostojevskit lugeda. Selle peale teatasime lausa ühest suust, et me võime talle ju ette lugeda. Oleks see vast vaatepilt olnud, kui poiss veab kive ja mina loen talle samal ajal "Idiooti" ette. Või "Kuritööd ja karistust".
Tänane päev jatkus kalmistukoristusega koos tädiga, lisaks viisin autot mittejuhtiva tädi Rõõmu kaubamajja shoppama. Endal ulus ka tühjus külmkapis. Mulle õudsalt meeldivad selle poe iseteeninduskassad, see on üks mu mehelikke iseloomujooni, et kõik, mis piiksub, vilistab ja vajab toimimiseks vähemalt kolme patareid, paneb mul silmad särama.
Kalmistult tagasi, taas käru, labida, kompostikoti ja kastekannuga aeda. Uskumatu küll, aga kollasele pojengile õnnestuski mul pommiauk kaevata, see on nii haruldane juhus, et selle puhul peaks lausa lipu heiskama...reegline tulevad meil umbes labidalehe sügavusel kivid vastu ja see on ka põhjus, mis ma vist iial naatidest lahti ei saa, nad ajavad oma pikad juured kivide vahele ja sikutades lähevad katki. Ning kasvatavad endale kenasti uued pealsed.
Aga paika said tanguutia rabarber, südajalehine krambe, laudleht, kobarpead, lursslilled, ülalmainitud pojeng "Yellow Crown", paar hostat. Istutasin ümber ühe hortensia.
Päevaga võib rahul olla.