Home, sweet home

Parim asi reisimise juures on kojutulek. Võtad teel lennujaamast koju koerahotellist kaks ülimat õnnelikku koera ja astud kodu juures kergenduse ja rõõmuga autost välja. Ja tõmbad kopsud lillelõhna ja merehõngu täis. Parim koht maailmas.
Sel ajal,kui mina Ukrainas umbses ruumis nõupidamisel istusin, sai kodus valmis terrass ja maja 1936.aastast pärinev plekk-katus uue kuue.

Terrassi pinoteksimise jätsin enda teha, elu on näidanud, et olgu see terrassilaud nii immutatud kui tahes, ilma lisatöötluseta tõmbub ta siin mere ääres aastaga halliks ikka. Sellega on selleaastane suurem ehitushooaeg ka läbi, sest kui aus olla, siis ma ei taha oma pangaarvet hetkel vaadata ka mitte, nii kõhnuke teine.
Aga lilled õitsevad ja mõneti on see jahe kevad mõnus, õiteilu jätkub kauemaks. See punakas nurmenukk on meie peenardes juba aastaid elanud:Sellised aga näevad välja punase vahtra õied:Mõtlesin reisides pikalt sellele, et ilmselt pean aeda uute taimede soetamisel hakkama hoolikamalt valima, nii suure krundi puhul nagu meil, ja nii vähese aja puhul, nagu minul, tuleb edaspidi põhjalikult kaaluda, mida enesele soetada, mida mitte. Aja- ja töömahukus on üks võtmesõna, pean hoolega vaatama, et asi mulle enesele üle jõu käima ei hakka, näiteks suuremat ala kui praegu, ma rohida küll ei jõuaks. Teine võtmesõna on koduloomad. Igaühele oma, mina olen jääval seisukohal, et elu aiata oleks kurb, elu koerteta aga täiesti talumatu. Mida aga koerad-kassid aiast mõtlevad...poos nr.16, võite mu käppa suudelda... Sellesse nädalavahetusse mahtusid nii selle aasta esimene hommikukohv õueterrassil ja esimene muruniitmine. Viimasega tegeles õde, väikese niidukiga, sest traktorist pole endiselt kippu ega kõppu. Vähemalt majaümbrust on peale seda kena vaadata, kaugemad kohad jäävad siiski trakatsit ootama.
Aiaring näitas, et talvekahjustusi väga palju pole, ainuke välja läinud roos on üks Weisse Nelkenrose. Mille puhul ei imesta ma mitte seda, et üks välja läks, vaid pigem seda, et kolm on elus. Nii viletsakesed olid need taimed eelmisel kevadel. Hinge on heitnud ka mu paari aasta vanune parukapuu, aga selles tuleb süüdistada mitte talve, vaid seltsimees Mutti, kes oma kuhilaga ilmselt puukese juuri vigastas. Sellest on mul kahju.
See-eest on elus ja terve tulbipuu, mille puhul Aiasõbrast ausalt hoiatati, et läänerannikul võib talve üle elada, aga võib-olla ka mitte. Pungad täiesti küljes.
Kõrreliste kohta ei oska veel suurt midagi öelda, näha pole suurt midagi. Aga looduses kasvavast lõikeheinast pole veel märkigi.
Kasvuhoones on ka hoolimata viiepäevasest mittekastmisest kõik lapsukesed elus, ainult hostad on natuke lontis.
Järgmisel nädalal paistab jahe tulevat, aga öökülma meil pole olnud ja ega vist tule ka. See,et toomingate õitseajal jahe on, on tavaline.