3. mai 2009

Istutushaiguse süvenemine

Neljapäeva õhtust kuni tänase õhtuni olen suutnud siis maasse, peenrasse või potti toppida 171 mugulat, istikut või juurikat. Sellesse arvu ei lähe istutuskastidesse pandud suvelillede seemned, tänu millele on kasvuhoones nüüd umbes pool ruutmeetrit vaba põrandapinda ja tomatitaimed on endiselt aknalaual. Öökülma õnneks siiakanti enam ei lubata, meri, see suur reservuaar, hoiab ööd juba soojemad.
Sellega peaks suurem istutusmaraton ka selleks korraks läbi olema. Ootel on veel tomatid ja hekitaimed ja järgmisel nädalal peaksid saabuma hostad. Praegu siiski tundub, et enne Ukrainasse sõitu 11.mail jõuan kõik vajaliku ära teha.
Sel ajal, kui mina eesaias ja kasvuhoones muudkui istutasin, alustasid tagaaias pealetungi vaenlased, naadid, vereurmarohi, võililled ja nõgesed. Ei mõju neile põud, katk, ega vist ka püssirohi. Õde tuli appi rohima ja sellest oli tõsiselt hea meel.Esiteks on ta palju parem rohija kui mina. Teiseks on rohimine ainuke aiatöö, mis mind närviliseks ja pahuraks teeb, no kohe üldse ei meeldi. Aga kahe peale jõudsime päris palju.
Vahepealsesse aega mahtus veel Lumehelbekesega Alansi laadal käimine, ei ostnud midagi, sest auto jäi nii kaugele parklasse, et tassimine oleks mõttetu olnud. Soovitud petuuniad saan kusagilt aiapoest oluliselt väiksema vaevaga kätte.
Ega jäänud ka grillimine grillimata ja kevad imetlemata. Puudealune on sinilillesinisest ülasevalgeks muutunud (ma ei raatsi isegi traktorit enne kände välja võtma kutsuda, kui see kevadine õitemöll läbi saab)Sügisese istutusmaratoni tulemused hakkavad ninasid välja pistma, püvililled on lausa õitsele puhkemas, viiest istutatust küll kahjuks ainult neli
Esimesed trompetnartsissid on õied avanud (ärge naate palun vaadake, neid nüüdseks enam pole ka)Ja koeral peab ka ju lõbus olema:

5 kommentaari:

  1. :o)))
    Tubli! mul on kõik veel külvamata-istutamata kodus, suur heameel sellestki, et suure portsu riisutud-põletatud sain. Tööl siiski üht-teist on tehtud, aga seal on ka tegemata tööde järjekord hulga pikem, ja kõike on ju KOHE vaja teha. kõige hullem ongi see valimine, et mida esmalt ära teha, millega veidike viivitada saaks veel.

    VastaKustuta
  2. Ilusad jah, need ülaste väljad. Mina ka laseks neil olla. Jube ilus!
    Mulle muideks, on naadid igati sümpaatsed. Ja kõige paremini saab neist lahti lihtsalt niites vai lehti ära katkudes. Välja kaevamine annab neile veel vunki juurde, muideks

    VastaKustuta
  3. Ja mina proovisin paar aastat tagasi suurest uudishimust isegi naadisupi ära:D Kui kõik lihad, maitserohelised, munad ja koored lisatud, oli ikka jube maitsev küll

    VastaKustuta
  4. Kui hästi järele möelda, siis õnnestus ka mul vist eelmisel aastal Leedus naadisuppi süüa. Oli maitsev küll. Ühe retsepri leidsin Toidutarest ka:
    1,5 liitrit rootsudeta naadilehti
    3 sl jahu
    1sl vōid
    2 liitrit vett ja puljongikuubikuid
    soola
    suhkrut
    pipart
    peterselli
    rediseid vōi keedetud muna
    kartulijahu
    Valmistusviis:
    1. Rootsudeta naadilehed pestakse-keedetakse soolvees pehmeks.
    2. Nõrutatakse sõelal, hakitakse peeneks.
    3. Lisatakse jahu.
    4. Kastrulisse lisatakse võid, lastakse püreel pisut podiseda, siis lisatakse keeva vett ja puljongit.
    5. Maitsestatakse soola, suhkru ja piparaga.
    6. Püree tehakse kartulijahuga tummisemaks ja lastakse kaane all 10 min keeda.
    7. Serveeritakse keedetud muna või tervete redistega.
    8. Peale raputatakse peterselli.

    Võttes aga arvesse, et meie aias jookseb pidevalt neli koera ringi (kaks meie, kaks naabrite oma) ja kolm neist on aeg-ajalt jalga tõstvad isased, ma oma õuelt supinaati siiski korjata ei riskiks :D

    VastaKustuta
  5. Ma muretsesein enda aeda möödunud aastal variegata naadi. Et kui on, siis olgu omamoodi.

    VastaKustuta