5. september 2008

Õuekaktuse lugu

2006.aasta maikuu viimastel päevadel ostsin Keila laadalt ühe onu käest kaktusekeelekese. Tema ise väitis, et temal Tabasalus küll kasvab õues. Mõtlesin siis, et kui õige prooviks. Sai kaktusepojuke pandud maja lõunapoolsele küljele vundamendi äärele. Istutamispinnaseks natuke kaktusemulda ja ümber kõige tavalisem killustik. Hakkas kohe ilusasti uusi pupsikuid kasvatama ja 18.juulil 2006 nägi välja säherdune:Lund ei ole meil enam mitu aastat olnud. Aga 2006/2007 talvel oli külma küll, oma -28 kraadi palja maa peale ja nii kaks nädalat järjest. Kuuseokstega olid kaetud nii kaktus kui roosid, aga ega ma eriti ei lootnud küll, et midagi ellu jääb. Seda suurem oli rõõmus üllatus, kui talvekattest vabastatud Kaku oli küll kössis, aga täitsa elus. Juulis 2007.oli ta juba selline:
Talvel 2007/2008 polnud meil ei lund ega külma, isegi maa ei külmanud mitte hetkekski, talv läbi sadas vihma ja õuel oli pori pahkluudeni oktoobrist aprillini. Katsin kuuseokstega oktoobris samamoodi nii kaktused kui roosid, kes ette teadis, et külma ei tulegi. Kaktus jäi ellu ja 27.06.2008 nägi välja selline.
Käisin teist just pilguga mõõtmas, no nii 50 sentimeetrit korda meeter pindala võtab praeguseks enda alla. Teinud ei ole eriti midagi, esimesel aastal sai mõnel korral spetsiaalset kaktuseväetist antud. Rohimine on jube, sest okkad on peenikesed ja üliteravad ja neid nahast kätte saada on väga valus. Kindast tulevad läbi nagu nalja.
Näis, mis järgmiseks aastaks saab.

1 kommentaar:

  1. Maadjas viigikaktus - Opuntia compressa syn O.humifosa. Pidi tõesti väga visa ja vastupidav olema

    VastaKustuta