Aalujate kaheksas kokkutulek

Pärast mõningast tänahommikust täpsustamist oli see tõepoolest kaheksa aastat tagasi, kui Muhedik ohjad enda kätte võttis ja esimesed ehmunud ja ujedad aiablogijad Muhedikemaale kokku kutsus. Sealt sai alguse suur ja järjest tugevnev sõprusringkond, kuhu on järjest uusi toredaid inimesi lisanud ja minu enese jaoks sai aiandus ka senisest hoopis teisema tähenduse. Seni olin ma näinud taimi ja peenraid, aga seal ma nägin Aeda suure algustähega. Ma pole sellest vist varem kirjutanud, aga mulle seonduvad aiad ja taimed väga tihti muusikaga ja Muhedikemaa on minu jaoks Bach.  Brandenburgi kontsert nr. 1 näiteks.
See Ida-Virumaa aed, kus me seekord kokku saime, oli minu jaoks kantri selle sõna kõige mõnusamas mõttes. Selline kantri, mis paneb jala tatsuma ja puusa nõksuma, ühendab vanad ja noored ja teeb kõigil tuju heaks. Taimed, hobused, linnud, mõnus pererahvas. Vähemalt ma ise olin kõigis selles aias tehtud piltidel lollakalt õnneliku näoga ja mul on selle üle ainult hea meel.
Prioriteetide järjekord oli hingelähedane, kõigepealt peab olema hea inimestel ja selleks oli loodud nii mõnusaid mängupaiku lastele kui heaolukohti natuke vanematele.

Perekoer Täpi oli kindlasti kõige õnnelikum koer maailmas, sest nii palju toredaid inimesi viitsis temaga mängida.

Pikad mõnusad vaated, palju kohti, kus lihtsalt hea olla.

Palju kallistamist, soojust, kalleid inimesi. Ilus päev. Kahjuks jäime põhiaeda nii kauaks, et ülejäänud kolme ei jõudnudki, ma tean, mida minu jaoks magamatus tähendab ja ma ei soovi sellega riskeerida. Tänu Lepatriinu suurepärasele autojuhtimisele jõudsime juba pea kella seitsmeks koju ja jõudsime isegi saunatada. Uni tuli hea, pühapäevahommik laisk ja kohviga terrassil. Korraks tuli sahmakas vihma, mille käigus jõudis toad suuremast koerakarvakihist puhtaks tõmmata ja pärast oli piisavalt kuiv aias veel põõsaid pügada ja muru niita.Mullr väga ei meeldi traktoriga niita just lärmi pärast, aga täna lausa istus see kivide vahel nikerdamine.
Niidetud muru on maailma kõige ilusam vaatepilt.

Kuidas võsaservas olnud kuused äkki keset aeda said ja mida teeb traktor all paremas nurgas. sellest teine kord :)

Kukeharjamäng

Selline vastik kasealune, kus mitte midagi ei kasvanud, 10 cm mulda ja kuivkuiv. Samas Eriti Olulises Piirkonnas ehk terrassilt nähtav. Tegelikult tahaksin ma kasest üldse lahti saada, on majale ohtlikult lähedal. Lootsin võsalangetajatele, aga nende elukas krõmpsutab ainult võsa, nii jämedate puude peale hammas ei hakka.
Terrassi poolsele otsale vedas Lepatriinuisand juba mitu nädalat tagasi kivid peale, sest Miku armastas seal lesimas käia. Mina täitsin vahed killustikuga, kangas on all ka.
Teisele poole kaske päris killustikku panna ei tahtnud, laiutava mustja luudpõõsa ja kase vahele jäi mingi ruutmeeter-poolteist lahjat maad, kus ei kasvanud midagi peale vene ussikeele ja seegi nägi hale välja.  Nädalavahetusel lätlaste hulginimekirja läbi hekseldades (no pole enam midagi tellida ega müüa, kevadisest kahest ja poolest tuhandest nimetusest on alles kaks ja poolsada) hakkasid silma kukeharjad. Need peaksid ju ometi peaaegu mullata hakkama saama. Mõeldud, tehtud, pühapäeva õhtul tellisin, kolmapäeval kätte ja õhtuks maas.
Teisel pool kaske elavad nüüd
Kamtšatka kukehari 'Variegatum' 2 istikut
Kamtšaka kukehari 'The Edge'3 istikut
Hokkaido kukehari Ŕobustum''
Karpaadi kukehari
Verev kukehari 'Vera Jameson''
Oregoni kukehari
Ellacombi kukehari 'Praeger''
Kaunis kukehari "Thundercloud"
Kaunis kukehari 'Koningskerze''

Eks näis, kuidas see seltskond seal purukuivas ja keskpäevapäikeses hakkama saab.

Hmm, mulle pole varem kukeharjad pähegi tulnud, aga tegelikult on nad päris põnevad tegelased oma lahedate paksude lehtedega, mis võivad oikuivärvilised olla.

Suure masina saabumine

See, et kogu selle aiandusvärgi, kaasa arvatud taimemüük, peale oleks pidanud kohe mittetulundusühingu tegema, jõudis mulle kohale alles kuskil aasta tagasi. Sellist tulu, millest mingit isiklikku kasu oleks, sellega teenida on kaunis lootusetu ja kui midagi tulebki, läheb see kohe aeda tagasi. Puhtalt mittetulunduslik tegevus, seega saigi eelmise aasta varakevadel mittetulundusühing asutatudki.
Mõjutas ilmselt ka see, et eelnenud sügisel olin käinud kahekuisel projektikirjutamise koolitusel ja aru saanud, et kui loll ma olen olnud oma selle loogikaga, et ise, ikka ise. Mille tulemusena on mul siin juba pikemat aega koguküla tasuta tööriistalaenutus. Kade ma ei ole, raha sõprade-naabrite käest oleks imelik küsida ja eks aidatakse ka vastu, kui vaja.
Oksapurustajat oli ka hädasti vaja. Võsa kasvab meil kosmilise kiirusega ja veel suurem probleem, kui selle mahalõikamine, on sellest lahtisaamine. Mingi MTD elektriline võsapurustaja meil on, aga sellega ei taha keegi midagi teha, kogu aeg jääb kinni. Tooreste okste sussitamine lõkkes on aeganõudev ja palju suitsu tekitav tegevus, pealegi on multši aias ju alati vaja. Eelmisel aastal panin mõnesse kohta männikooremultši 15-20 cm kihi, nüüdseks paistavad ajalehed välja, mitte ei saa aru, kuhu see kaob.
Otsustasingi siis äsjaomandatud projektikirjutamise oskused proovile panna ja kirjutasin kohaliku omaalgatuse programmi oksapurustaja hankimiseks projekti. Esimeses voorus sai projekt küll heakskiidu, aga jäi rahade otsasaamise tõttu välja. Sügisvooru ajal oli mul tervis kehv ja sellistele asjadele ei mõelnudki. Kevadel aga värskendasin projekti uute andmetega ja saatsin uuesti ning oh, õnne, mai lõpus tuligi teade, et Aaviku Aiaseltsi projekti on otsustatud rahastada.
Rahandusministeerium kandis raha üle juba enne jaanipäeva, aga kuna ma ise olin märkinud projekti alguseks 1.juuli, ei saanud enne midagi teha. Kohe 1.juuli hommikul sain Aiatähest arve ja kandsin raha üle ning teisipäeval, 5.juuli hommikul saabuski õnn õuele.

Tegemist siis bensiinimootoriga oksapurustajaga Viking GB460, millega peaks saama multšiks lasta ka 75mm tüvesid, purustamisavasid on tegelikult kaks, üks on okste jaoks ja teisega saaks purustada taimejäätmeid. Viimase kasutamises ma küll kahtlen, umbrohi kõduneb kompostiväljakul ka purustamata ära, aga kellel väikesed aiad ja kompostikastid, võib sellest abi olla küll. Inimene, kes selle taimematerjaliga töötab, peaks minust ka pikem olema, sest mulle ulatub see masin praktiliselt lõuani ja taimepurustamise ava on kõige peal.  Nagunii saigi ostetud selle mõttega, et kasutada saab kogu kogukond.
Kuna mul pilditöötlemisega pole hetkel aega tegeleda, muu töö ootab kiiret tegemist, panen nõutud logo ka esialgu pildina juurde :)

Proovinud veel ei ole, sest palgatöö vajab tegemist ja aias on ka muudki kiiret teha. Aga küll jõuab.

Leitsakuline laupäev, vesine ja külm pühapäev

Laupäeval oli isegi mereäärses jaheruumis tõeline suvi. 28 kraadi varjus, kuna õhk liikus, siis sai täitsa mõnuga aias tegutseda, kuigi vahepeal tuli varjulisel terrassil lõõtsutamas ja higi pühkimas käia. Päris mitu peenart sai umbrohuvabaks, mina möllasin pikas püsikupeenras ja Lepatriinu fokäänis roosipõõsaid. Lepatriinuisand müttas murutraktoriga ja hiljem võttis ette tõelise Heraklese vägitöö ehk naadimere trimmerdamise, mis sellise leitsakuga oli kindlasti päris raske.
Rohimisest siiber (rohitud ei saa meil ilmselt kunagi), läksin omaenda müügiplatsile ostlema, sest õhtuks ja pühapäevaks lubas vihma, seega oli parim aeg istutamiseks. Pikas peenras oli suuri auke ja mitmesuguseid täitetaimi sai kokku istutatud kaks kärutäit. Mitte midagi väga erilist, nende eriliste püsikute peale, mis meil pidama ei jää, olen ma varasematel aastatel terve varanduse kulutanud ja aitab. Pole vaja taimi, kelle nimigi mulle meelde ei jää, näiteks kes see olla võiks...

 Harvendada jõuab alati, aga suuri tühje mullalaike ei kannata ma silma otsaski. Seda pikka kogupikkusega umbes 20 meetrit ja laiusega üle kahe meetri olen vaikselt teha nokkinud juba paar aastat ja siin on ka taimi, mis ilmselt mujale kolivad.

Mõned lähivaated ka. Kenasti talvitunud kämmalvaher, veel talvitumata trompetipuu ja padjand tiibeti priimulaid, kes ilmselt kohalikega pattu tegema kipuvad, sest algselt olid kõik kollased, nüüd lööb mõnes õies oranži sisse.

 Baptiisiad on mu suured lemmikud, aga väga aeglased kohanejad, istutasin ringi kolm aastat tagasi ja alles nüüd hakaks uuesti õitsema. Paar sordititte on ka, aga nende õitsemist annab veel oodata.

 Varemerohu värvilised sordid on mul peaaegu üle pea.

 Viivi Lepiku käest saadud lühterpriimulad, ma pole eriline priimulafänn, aga need on lahedad ja paljunevad ka hästi, paari aasta pärast saab juba korraliku laigu.

 Tagaplaanil õitseb Deialt saadud amorfa, sai ümber istutatud kunagi juulikuus 30-kraadise temperatuuriga ja algul andis pool põõsast otsad, nüüd kenasti taastunud. Ees on isegi üks delfiinium suutnud ellu jääda, tavaliselt panevad teod need juba kevadel pintslisse.

 Selle äiatari värv paneb kõiki miskipärast ahhetama , minu jaoks on ta lihtsalt imelikku värvi umbrohi, lamandub pealekauba. Aga las esialgu olla.

Järjest suuremat tähtsust hakkavad minu jaoks omandama vorm ja lehtede värv. Mulle pole vaja tuhandet erinevat liblet, vaid seda, et pilk puhkaks peal ka kaugelt vaadates. Sellised arengud siis.
Tänane päev oli meil lihtsalt vesine, külm ja niiske ja oligi hea, ka majas sees on vaja vahel toimetada. Lõuna-Eestit olla räsinud tõsine torm, mis murdis puid ja ujutas üle tänavaid ja kaubanduskeskusi. Loodan, et sealsete sõpradega on kõik hästi.
Ja taimekollektsionäärid on ikka kõigis riikides ühtviisi hullud :). Mul on eestikeelne veebipood, eks...ja jube eelmisest aastast olen ma pakke, peamiselt pojenge, saatnud Lätti, Leetu, Ungarisse, Hollandisse, Soome, Tšehhi ja paar tundi tagasi laekus tellimus Hispaaniast, Madridist. Vahva tegelikult.

Moonivärk ja muu umbrohi

Suvikud pole minu teema, amplid kipuvad mul ununema ja läbi kuivama ja kuna pikeerimine on minu jaoks õuduste tipp, siis ette kasvatada ei taha ma ise suurt midagi. Sel kevadel kaste koristades küll leidsin mingid saialille, peiulille ja kressipakid, midagi tuli isegi välja, aga see pole praegu jutuks. Iseseisvat elu elavad aias rebasheinad, mis sai kunagi ise külvatud Inglismaalt toodud seemnest ja tontteabkustsaabunud moonid, mida ma ise küll ostnud ei ole. Aga eks ostutaimedega tuleb ka vahel mullas igasugust seemnenasvärki kaasa. Rebasheinad ja suvemoonid (ma ei tea isegi õiget liiginime) on ka ainukesed, kes suudavad meie kohati viiesentimeetrises mullakihis end külvata ja õitsema hakata, nii et neil ma kohati lasen olla.
Moone olen varasematel aastatel kohati välja kiskunud, sest tundus, et nad teevad siilikübaratele liiga, aga sel aastal pole eriti aega olnud ja paistab, et siilikad saavad hakkama. Ning palju moone on päris ilus.

ja kui palju erinevaid õisi neil veel on. Miinuseks muidugi lühike õitsemisaeg.

Müügiplatsi koristamisega jõudsin eile peaaegu lõpule. Õhtul üritasin veel pikka peenart rohida, ainuke koht, kuhu meil pisut õhtupäikest paistab, aga ka seal ei lasknud sääsed elada. Paar-kolm kannatab veel välja, aga kui korraga puretakse paarikümnest kohast, sealhulgas silmalaud, kõrvatagused ja muud õrnad kohad, kuhu nagunii sääsetõrjet panna ei tohi, siis minu kannatus ütles üles. Meil ikka ei saa nende vereimejate tõttu õhtuti üldse väljas olla mujal kui terrassil, kus töötab Thermacelli sääsepeletaja. Ja kui mõni mõtleb, et nää, jälle viriseb, siis meie külast on päris mitu peret minema kolinud just nimelt sääsepõrgu tõttu. Pakri paene poolsaar on seisva veega lompe täis, kus neil elajatel hea paljuneda ja õhtuti õhk ikka mustab nagu Siberi taigas.
Umbrohuteemadel veel, kirju naadi ostsin kunagi kogemata Siguldast. On püsinud kasvuhooneäärses kastis väga viisakalt paigal, laieneb minu jaoks liigagi aeglaselt, õitseda pole isegi mitte üritanud. Varjulises kohas imeilus.

Põhiliigi meri ehk minu "valge peenar", seda on seal ikka mitusada ruutmeetrit ja ma loodan, et R leiab trimmerdamiseks mahti enne, kui seemneid lendama hakkab

Mitte ühtegi pakki enam sellel kuul,

tõotasin eile õhtul ja siis avastasin, et ongi kuu viimane kuupäev kohe käes ja homme juba juuli. Kui eelmistel aastatel on tellimuste voog kuskil juuni keskel raugenud, siis sel aastal ei peatunud midagi ka pikkade pühade ajal ja selle nädala kõik tööpäeva järgsed õhtud veetsin pappkastide, kleeplindi, kullerfirmade tellimiskeskkondade ja raamatupidamisprogrammis arveid väljastades. Sel nädalal oli veel kuidagi eriti palju neid kliente, kes avastasid, et ups, nädalavahetuseks oleks kingitusteks taimi vaja ja reeglina see koht, kuhu vaja oli, asus kuskil Obinitsas või Hiiumaal. Kokkuvõttes käive viiendiku võrra suurem kui eelmise aasta juunis, aga see võttis ka kogu tööst vaba aja. Võlguolevaid tellimusi on teha veel pikk nimekiri. Kui iga päev kell üheksa lõpetada, siis ei jõua aeda isegi mitte jalutama, rääkimata millegi tegemisest. Hea seegi, et pea iga päev on sadanud, vähemalt kastma pole pidanud-
Täna hommikul jagasin viimased pakid Smartposti ja DPD vahel, viskasin postkontorisse kinkekaardid, jätsin auto Keilasse ja sõitsin bussiga linna. Kui midagi rasket tassida pole ja asjaajamised vaid kesklinnas, eelistan igal juhul ühistransporti, on mugavam ja odavam. Koju tagasi jõudes oli seekord jaksu isegi aias jalutada. Kui lõunaosariiklased räägivad midagi floksidest, siis meil puhkevad alles pojengid

ja ebajasmiin avab esimesi õisi

See pojeng pole mitte peksa saanud, vaid peabki selline olema. Crazy Daisy esimene õis neljandal aastal. Oh, mulle meeldivad kiiksuga taimed :)

Must leeder Black Lace on mul tõeliseks metsaliseks kasvanud

Õied on desserttaldriku suurused ja lehed lihtsalt imelised. Kahjuks ei jagu seda müügiks kauemaks kui juuni keskpaigani, praegu kõik otsas. Järgmisel aastal lisandub valikusse Black Tower, mida Eestis keegi varem pakkunud ei ole. Kõik hakkavad neid õisi nähes leedrisiirupist rääkima, mind ajab isegi mõte mingist suhkruga joogist iiveldama.

Enamus roose peale pargirooside istuvad ikka veel nagu kuldid rukkis, aga vähehaaval midagi ikka avaneb. Kõige ilusamad on ikkagi lihtõielised. Sweet Pretty, lihtne, konkreetne, ilus.

Suvised moonid isekülvavad end innukalt maja lääneküljel, muidu olen neid ikka välja kiskunud, aga kuna mul eriti aega rohida ei ole, siis sel aastal on nad täitetaimedena täitsa ilusad.

Ja ma nüüdsest kuulutan dekoratiivtaimeks ka naadi, sest see koht ilma naadita oleks veel koledam :)

Keegi küsis kuningosmunda (osmunda regalis) pilti, lähemalt ja kaugemalt, kiigehoidik vasakul on ca kaks meetrit kõrge ja sõnajalg üsna nooruke, vist neljaaastane, neil hiiglastel võtab kosumine aega

Mu aiakäikude lahutamatu kaaslane Aalu tõi mulle hommikusöögiks kirjutuslauale surnud hiire. Öäkk. Mihkel sõi selle koos saba ja karvadega ära, topeltöäkk. Aga nii see elu kasside ja koertega käib.

Juuni sai läbi, tere juuli. Hunnik sabasid lõpetada, Avatud Talude päevaks valmistumine ja natuke tahaks lõpuks ka ise ringi liikuda ja teiste aedu imetleda. Rahutus hakkab kallale tulema.

Mõnusad pikad pühad

Kuigi mu kumbki poolekohaline töökoht ei tähenda iga päev kellast kellani kuskil kohalistumist, tähendab täispika töönädalaga töölkäimine ja selle kõrvalt veel taimepoega sebimine seda, et puhkepäevad ja eriti pühad on taas tähelepanu fookuses, sest siis jagub ka selle jaoks aega, mida teha tahaks. Ja neid asju on ju kogu aeg rohkem kui aega. Aga ma ei kurda, igatpidi on põnev,
Kolmapäev oli kodustöötamise päev, seegi hea, sai väikese abilise (kes on minust ammu peajagu pikem) appi ja ta tegi rohimisel tõhusat tööd. Ise sain arvuti tagant püsti alles pärast lõunat.
Neljapäev, jaanilaupäev, oli imeilus ilm, ei mäletagi nii sooja ja päikeselist jaaniõhtut. Süüa tegema ei hakanud, õhtuti süüa ei taha meist keegi, aga lõke sai vägev. Kui algul oli tunne, et meil polegi midagi põletada, siis tegelikkuses põles tuli kaks päeva, tulejumal korralikult toidetud ja kõik halb ära põletatud. Pildi tegi Lepatriinu.

Koerad sai ka lõkke juurde kaasa võetud ja neil oli ka väga lõbus, said omavahel mürada ja jalutada, pilte sellest küll kahjuks minul ei ole, mul jäid nii fotokas kui telefon üldse tuppa, mingi hetk tahaks ka side- ja internetivaba olla. 

Kui jaaniõhtu oli imeilus, siis jaanipäeval kallas nagu oavarrest hommikust õhtuni, toast välja ei saanudki. Puhata oli ka vaja ja mõnus oli, hommikul sai kaua magatud ja päeval lihtsalt aega viidetud. Õhtul käis veel Deia külas, vihm oli niipalju hõre, et lubas ka pisut ringi jalutada.
Laupäeval taas ilus ilm, kuigi selline, et päikese käes oli palav ja varjus tuule käes tuli fliis selga panna. Müttasime väikese abilisega aias, käis üks tellitud ekskursioon ja pärastlõunal tulid sõbrad külla, grillisime ja tšillisime. R triikis traktoriga muru ja ilus on. Õhtul saun ja mõnus uni.
Pühapäevaks olin millalgi talvel, kui mul vist igav olin, välja kuulutanud pojengipäeva ehk tasuta aiavaatamise võimaluse. Kollektsiooni esimene osa kannatab juba vaatamist.

Tegelikult nagu väga ei viitsinud ja ilm oli selle poolt, hommikul kell kümme hakkas sadama, kallas tunnikese, siis pidas paar tundi vahet ja siis hakkas juba tulema nagu kosest. Seega käis vähe inimesi, aga need, kes kohale tulid, ostsid üldse mitte vähe. Päevaga võib päris rahul olla, kuigi jah, sellist momenti, et ma pahkluuni voolavas vees kliendile taimi otsin, pole varem küll olnud. Õnneks oli suhteliselt soe ja hilisem tass kuuma kohvi aitas niiskuse kontidest välja peletada.
Õhtuks läks ilusaks ja tegin veel ühe tiiru fotoaparaadiga. On pargirooside aeg. Ritausma, üle kahe meetri kõrge ja diameeter vist üle nelja meetri.

Abelzieds on vihma käest kõvasti rappida saanud, aga lõhnab endiselt pööraselt.

Schneekoppe, üks väheseid valgeid pargikaid, mis vihmas kaltsuks ei muutu. 

Damaskuse roosil on samuti tuhat õit

Pojengidest hakkas kolmandal aastal esmakordselt õitsema Huang Jin Lun ehk Kullakera ehk inglise keeles Golden Wheel.

ja ma ei saa jätta lisamata oma juunilemmikut amsooniat

Kuna aiablogijaid on tabanud mingi hostapalavik, siis sai ka enda omi pildistatud ja otsustatud, et mul on neid niigi liiga palju ja sildid kadunud. Ootamatu rakurss majaesisele hosta- ja sõnajalaalale teise korruse aknast.

Majatagused hiiglased Empress Wu, Mardi Gras ja Blue Angel, kõik mulle vähemalt vööni.

Hostasid aga osta pole vajagi, tekivad ise mingit seemikutited :)

Kokkuvõttes mõnusad ja toredad pühad, kus kõik oli tasakaalus, päike, soe ja korralik kastmine, rahulik kodusolemine ja piisavalt külalisi, õnnelikud koerad ja uue kodu leidnud taimed.