Märkusi iseenese tarbeks

Töine nädal on olnud, põhiliselt arvutitöine. Enam-vähem asjadega järje peale jõudnud, uuel nädalal uue hooga. Peab hakkama veebipoe uute puude-põõsaste jaoks infot ja pilte kokku ajama.
Pärast prokuratuuri viimase üllitise saamist, milles pandi kahtluse alla, et Aavikuemandal üldse kunagi see kaup on olnud, mis M surnukeha tagant ära varastati ja kui isegi oli, võis M selle enne surma ära kinkida (siia paneksin ma mitu hästi jubedat emotikoni, kui see blogis võimalik oleks), otsustasin, et omaenda vaimse ja füüsilise tervise huvides ma kohtusse asja ei anna. Süsteem on ringkaitses ja omaenda vigu ei tunnista, kohtuveskid on kallid ja jahvatavad aeglaselt. Mul on oma tervist ja vaimujõudu positiivsemateks asjadeks vaja. Kirjutasin hoopis ETV Pealtnägijale, kes asja ka üles võttis. Eile käis võttegrupp. Operaatorit tuli aiast tükk aega taga otsida nagu tavaliselt, need kaameramehed kaovad mul täiesti regulaarselt aeda ära, nende jaoks on seal huvitavaid värve ja vorme isegi hilissügisel.
Näis, mis asjast edasi saab, aga omaenda õiglustunde ja M pere pärast ma lihtsalt pean selle asjaga lõpuni tegelema.
Malatil algas jooksuaeg ja seekord kavatsen ma tal ikka väga hoolega silma peal hoida. Õnneks on ta toaspikutamise suhtes hoopis leplikum kui eelmisel aastal ja eks tal on nüüd Mihkel ka seltsiks. Mihkel on õnneks augustist saadik eunuhh ja sellega muret ei ole. Küll teevad nad toas igavledes oluliselt rohkem pätti kui õues, ma olen veel paarist nahkkingast lahti saanud...
Korjasin kutsikate üheksakuuseks saamise puhul kokku neist ka mõned pildid, kellest kätte sain, no tiibeti mastifit meenutab ainult üks ja eriti ema moodi pole ka keegi :)

Ennelõunal jõudsin veel maja eest hostalehtede plödi ära koristada. Alguses mõtlesin kasutada hekilõikurit, aga märgade pealsete puhul polnud sellega midagi pihta hakata. Pealsed peaksid olema kuivad, aga ära ei kuiva siin mere ääres praegusel ajal enam midagi, sellest hoolimata, et vihma on viimase kuu jooksul tulnud loetud piisad.
Kaua selle külma ja niiskusega ning ikka veel logiseva tervisega väljas nagunii ei toimeta. Seega näeb Pealtnägijast kindlasti ka hulgaliselt umbrohtu ja merede kaupa puulehti, Sellest pole mul sooja ega külma, sest aeda teen ma ikka peamiselt iseenese jaoks.

Soe ja sume novembrialgus

Ega ma viimastel päevadel eriti kraadiklaasi vaadanud pole. Täna siiski ajasin end lõuna ajal arvuti tagant korra püsti, sest silmad hakkasid krilli kiskuma ja enne jope seljapanekut vaatasin, oli +8,4. Tegin koos Mihkliga väikese tiiru. Puud on enam-vähem lehtedest lagedad. Kui lehes puud on suhteliselt sarnased, siis vanade pärnade võrasid ei väsi ma imetlemast.

Aias on ka väsimatuid õitsejaid, Mõrsjaroos ja carmichaeli käoking ei jäta

Kui välja arvata sügisega kaasnev paratamatu kõdulehk, siis mulle selline ilm suisa meeldib ja tavalisest mordorist ma vähimatki puudust ei tunne. Accuweather lubab plusskraade pea detsembri keskpaigani ja minu poolest las olla. Kogemus näitab, et külmast lumisest talvest tunnevad puudust need, kes üksinda oma maja ülalpidamiskulusid maksma ei pea ja kus on majas meeshing lume lükkamiseks ja puude tassimiseks. Ma pole kohanud ühtegi üksikut naist, kes igatseks külma ja lund, vanusest täiesti sõltumata :).
Mingil ajal sain tehtud ka istutustabeli, võrreldes eelmiste aastatega ikka väga tagasihoidlik, 140 puud, põõsast ja püsikut. Pluss roosid ja pojengid, mille kohta pean eraldi kollektsioonide tabeleid. Koha vaim on mulle ajapikku selgeks teinud, et enamikest püsikutest ei arva ta midagi ja ellu jäävad siin vähesed, kellele ei meeldi kuiv suvi, kellele niiske ja soe talv ja kelle söövad tigudehordid lihtsalt nahka. Tänu sellele hakkab aiakontseptsioon üha selgemalt paika saama ja kui samasugust ilma peab, viitsin äkki veel kaevamagi hakata. Seekord mitte istutusalade suurendamise, vaid pigem vähendamise ja ühte alasse koondamise mõttes.

Oktoobrikuu viimane päev

Hommikul oli maa kaetud paksu härmatisega, mis püsis maas pea keskpäevani, vähemalt põhjaküljel. Pidasin laiska laupäevahommikut pika une ja pika kohvijoomisega, kiiret polnud kuhugi.
Pärast keskpäeva meelitas päike ikka õue. Puid oli nagunii vaja tassida, nii toaahju kui sauna kütmiseks. Keha ajab endiselt igasugust ravijärgset saasta välja ja saun on hea puhastaja.
Vedasin terrassi küttepuudekotte täis, sealt hea võtta.
Likvideerisin ülemöödunudaastase lehekompostikatsetuse prügikottides, lisaks sellele, et nüüdseks olid kotid katki ja nägid jubedad välja, kõlbas muld ainult samas kohas laialiajamiseks, seenetanud ja hallitanud.
Istutasin potiga roosipeenrasse patagoonia fuksia Sharpitor, kui ei proovi, siis ei saagi teada. Põhimõtteliselt peaks see tegelane taluma -23,3 külmakraadi ja nii külm pole meil mitu talve olnud, minu suureks rõõmuks. Kui juba praeguste temperatuuride juures peab kaks korda päevas kütma, et natukenegi soe oleks, siis on selge, miks ma külmemast ei unista. Töömehe maja kõpitsema olen lõpuks leidnud, aga ta on seni hõivatud, kuni veel välitöid teha saab. Ise olen ma ehitajana täiesti lootusetu, need geenid on meie peres kõik Lepatriinule läinud. Mina võiksin kandideerida Guinessi rekordite raamatusse naelte kõveraks löömises ja kruvipeade mahakeeramises ning kui ma midagi värvima hakkan, hakkab värv kindlalt jooksma või tilkuma ja lõpuks on seda kõige rohkem mu enda küljes. Aga õnneks on mul muid andeid.
Lõpuks koristasin natuke rebasheina pealseid ja lõikasin viinamarju. Zilga marjad tunduvad lõpuks päris magusad. Kuna ma ise aga midagi toores ikka veel süüa ei saa, jäävad lindudele.
Jõllitasin tühjal pilgul priskeid võililli, naate ja vereurmarohtu, aga pihta ei hakanud nendega midagi. Tavaliselt rohin kas istudes või põlvili, aga selle temperatuuri juures nagu kokkupuutesse maaga eriti ei tõmba. Mingi kõplaga pealsete maharappimises vastu talve aga ma küll sügavat mõtet ei näe.
Kuna kella viiest on pime, on koertel igav. Kui just ei magata, kiusatakse üksteist või kassi.

Esmaspäevast peab hakkama end läbi tegemata kirjatööde kuhila murdma. Selleks on vaja kuidagi Pegasusega kokkuleppele jõuda, see setukas on ka viimasel ajal kuidagi lombakas olnud.
Ja nüüd sauna. Ehk saab ninaots lõpuks ometi sooja, viimasel ajal külmetab see isegi toas. Peab endale ikka mõned ninasoojendajad viltima. Saab päris lõbus olema, kui hakkan õues ringi liikuma nagu põhjapõder Rudolf. Õnneks kõlbab koertele iga mu välimus.

Veel on värve

Olin sunnitud uue fotoka ostma. Suur töötab, aga sellega pildistamiseks peab eraldi fotosessiooni tegema, taskusse seda kolakat ei pane. Mõlemad väikesed andsid saba. Kuulus aednikutelefon CAT150 kõlbab ausalt öeldes ainult lutsu viskamiseks, päikese käes ei näe ei pildistada ega helistada ja ainuke põhjus, miks ma sellega veel lutsu visanud ei ole, on karm ostuhind.
Aga uue pisikese Nikon 2900 proovipilte sai õuel plõksitud. Pärnadel on veel lehti küljes

 Sirelid on täiesti lehes ja rohelised

 Arooniahekki pole maatasa raatsinud võtta just sügisvärvi pärast

 Küüvitsate pillerkaar

 Takispuu meelest pole ka sügis saabunud

 Forsüütia

 Tamm on pronksine

 Kukerpuu purpur

 Amsoonia, kahjuks meil vähe hinnatud, on üks minu suuri lemmikuid

 Roose leidub ka nii siin kui seal

 Kohalik tiigriliik lehtedes sahistamas

 Taamal tulbipuu roheline, pronks ja kuld

 epimeediumikuhik

Päev kadus kuhugi märkamatult ära, olin halvasti maganud ja uimane, tassisin tuppa 60 kg Saksamaalt saabunud koeratoitu ja kolm kotti puid, peale seda ütles põlv mkm, tema rohkem täna ei tassi. Koristasin. Õhtupimeduses võtsin trellpuuri ja kruvikarbi ja tegin lõpuks raamaturiiulid korda. Armas oli koristamise käigus selliseid asju leida.

Ning isiklik turvamees on mul kah :), köögi lai aknalaud on mõlema koera absoluutne lemmikkoht ja vahel mahutakse sinna ka sõbralikult kahekesi, seekord Miku üksi

Kuldne ja kullane

Imeline oktoober on olnud. Vihma vähesuse üle võiks ju natuke norida, aga minusuguse valgusesõltlase jaoks on päikeselised päevad seda väärt, et paar istutatud põõsast kaotada. No ja võib-olla ei kaota ka, sest eile pojengidele auke kaevates selgus, et muld on siiski üllatavalt niiske. Sügis siiski.
Tegus nädal oli. Pojengide potistamisest juba raporteerisin ja müügihooaja lõpetamisest ka...otse loomulikult suutsin klientide palvel paar pojengi uuesti pottidest välja tirida ja postipakki toppida ja mõned lahkusid ka juba kokkupakitud müügiplatsilt, sealsetesse aukudesse tuleb vist lihtsalt puulehti toppida, muud mul pole. Peale müügiplatsi koristamise lõppemist oli tunne, et mine või kuskilt taimepotte laenama, nii hõre on. Tundub, nagu taimi ikka oleks, aga arvestades, et kevadel olid täis ka vahed ja osa taimi veel kastidega mujalgi, on ikka lage küll.

Nädala sees möllas tubli Lepatriinuisand mootorsaega ja põletas oksi, teha on veel, aga selles kohas siis löövad arheoloogid kevadel labidad maasse.

Lepatriinuisanda poolt juba suvel leitud II maailmasõjaaegne kiiver ja detektoristi poolt leitud õlilambitükk 19.sajandi lõpust.

Nädala keskel oli ka selge, et kõigi planeeritud asjadega ma ise toime ei tule, lisaks välitöödele hakkasid ka esimese korruse põrandad juba Sahara kõrbe meenutama ja palusin Väikese Abilise appi maja koristama. Milline õndsus oli pärast päev läbi müügiplatsil rassimist astuda puhtusest läikivasse ja hästilõhnavasse majja.
Reede õhtuks sain siis müügiplatsiga ühele poole ja laupäeval istutasin maha kõik paljasjuursed pojengid ja paar muud istutamata potsikut. Tiilt saadud viinapuule jäi natuke mulda vist väheks, otse loomulikult sattus planeeritud koha peal poole meetri sügavuses mingi rändrahn vastu tulema, aga kui roosid seal oma juurtele tee leiavad, saab ehk ka viinapuu hakkama. Praegu panin lihtsalt korraliku mullakuhja veel peale.
Nüüd tuleb veel koristada veel kasvuhoone ja natuke kuuris, aga sellega pole kiiret kuhugi, võib vabalt õiget meeleolu oodata. Järgmine nädal on mitteaianduslikke tegemisi niigi tihedalt täis.
Korrastatud pojengiala. Tokid püsti sellepärast, et murusse istutatud pojengide puhul on alati oht kevadel mõnest muruniidukiga üle sõita. Palju seal sorte on, oskan öelda, kui millalgi oma paberimajanduse raamatust arvutisse saan. Üle saja kindlasti.

Muidu oleks ju päris tore aias toimetada, aga see paganama niiskus ei mõju mu kerele üldse hästi, hoolimata sellest, et midagi rasket ei teinud (oktoobrikuisesse mulda on üllatavalt kerge auke tekitada, isegi selga ei saanud märjaks), valutasid õhtuks kõik liigesed ja alles neli korda saunalaval aitasid uuesti inimeseks saada. Ja selliseid kindaid, mis ei saaks märjaks, millega käed ei külmetaks ja mis siiski oleksid seejuures ka mugavad, ei suuda ma kusagilt leida.
Aeda pildistama jõudsin alles kella nelja paiku õhtul ja siis meil pole enam eriti valgust, pärastlõunane päike kaob kõrgete puude taha.

Ikka veel jätkub õisi ka

Õhtul kella kuue paiku tegin autoga veel ühe kiire tiiru. Mereäärsed puud on tuuled lehtedest ikka päris paljaks rebinud ja ühe puu okstesse oli kuu kinni jäänud.

No ja koerteta ei saa. Täna üheksakuuseks saav Mihkel pole veel otsustanud, kas ta kavatseb olla hunt või mastif. Emme pikad jalad, võimsamaks muutuv kere, peakuju ja põsevoldid. Isa hallikasbeež kasukas ja mõnikord tõeline hundiilme näol.

Malatit on väga raske pildistada, sest süsimust koer jääb tihti pildile nagu must plekk. Aga hoolimata koledast taustast puukuuri jäänuste näol tuli vähemalt ilme seekord hästi välja.

Vennanaise perre aga sündis eile hommikul üheksa tervet ja pontsakat saksa lambakoera kutsikat, kuus poissi ja kolm tüdrukut. Pilt vennapoja telefonist ja kehva kvaliteediga, aga ajaloo huvides üles riputatud.

Nüüd aga peab end lille lööma ja minema Keilasse loengut pidama. Millest, selgub kohapeal. Ise tahtsid.

Tunneli lõpus on valgust

...ehk hakkab tunduma, et siiski on mõningane tõenäosus, et sel aastal aiapoehooaeg siiski millalgi ka otsa saab. Lehvitasin täna järele viimasele Hollandisse sõitvale veebipoe pakile ja õhtuks potsatas ka hommikul saadetud arve eest kenake summa pangaarvele. Riikidevahelised ülekanded on hakanud ikka imekiirelt liikuma.
Edasi suutsin ära potistada kõik sissetulnud pojengid. Vahepeal tekkis küll tunne, et jääb seegi lõpetamata, sest muld saab otsa, see 5,7 liitristesse pottidesse potistamine on ikka hullult materjalimahukas, aga väiksematesse need juurikad lihtsalt ei mahu. Kui arvel oleva 3-5 õiepunga asemel loeb juurikate peal kokku 7-14 punga, võib arvata, millised kolakad need on. Mina ostjat petma ja odava hinna nimel tükeldama aga ei hakka, sest Aavikuemandal on praegu juba kliente ka teistes riikides ja seal on oma kvaliteedistandardid.
Jäänud on müügiplatsil pealsete lõikamine ja pottide tihedamalt kokkupakkimine, millega ühe päevaga ilmselt kindlasti toime ei tule. Järgmised paar päeva tuleb linnaskäimistele kulutada ja nädala teisel poolel lubatakse vihmahooge, mis võivad küll välitöid segada, samas on vihm vägagi teretulnud, sest nii kuiva oktoobrikuud ma ei mäletagi. Olen sügiseste istutuste pärast üsnagi mures, sest veetassijat minust siiani ei ole.
Möödunud talvel elu üle järele mõeldes tegin aiapoe suhtes mitu olulist otsust. Et ei looda sellest enam põhitööd saada, sest kui aus olla, siis see pottidega õiendamine mulle erilist pinget ei paku. Tore on uusi taimi leida ja tutvustada, aga kõik muu, nagu pottide rohimine, tassimine, potistamine jms. otseselt taimedega seonduv on igav ja tüütu. Võib muidugi siinkohal küsida, miks ma siis üldse taimepoe tegin, kui mulle taimedega sekeldamine ei meeldi, aga tuletaks siinkohal meelde, et tollal olime me kahekesi ja taimedega pidigi tegelema see, kellele see meeldis. Kahjuks teda enam ei ole ja ma pean üksi toime tulema ka nende asjadega, mida mulle põrmugi teha ei meeldi.
Teiseks otsustasin, et ei müü ühtegi asja, mis on odavam kui X eurot ja ei osale ühelgi välimüügiüritusel, mille senine käive on olnud väiksem kui XXXX eurot. Kui ma just ise ei taha sinna minna. Järgmisel aastal jätan ära ka küll selle maagilise piiri ületanud Luige laada, sest kaks pikka laata maikuus tähendasid paraku seda, et veebipoe tellimusi ei jõudnud täita, kliendid olid õigustatult pahased ja jama oli rohkem kui see müüginumber väärt oli.
Hooaja numbreid küll lõplikult kokku löönud ei ole, aga juba praegu on selge, et käive on tänu nendele otsustele kenasti tõusnud ja esimest korda aiapoe ajaloos on firma jooksvas kasumis. Millest küll ei piisa eelmiste aastate aukude kinnitoppimiseks ja palka pole ma endiselt kordagi saanud.
Selge on ka see,et kui ma ennast tööga just maha tappa ei kavatse, siis suurt rohkem ma ka teha ei jõua, tervis ei pea vastu. Seega selliseks hobiprojektiks see aiapood jääbki.
Kui muidugi leiaks kuskilt vene pojengisorte, oleks Euroopa kollektsionääridele nii mõndagi pakkuda. Praegu pakutavaga on nad küll kursis, aga kahjuks toob pakutava kvaliteet nende nägudele vildaka muige. Selleks, et midagi Euroopasse müüa, peaks Eestist või Lätist sordid sisse ostma, neid mõned aastad suuremaks kasvatama ja alles siis saaks müüa. Selliseks tööks pole mul paraku ei maad ega jõudlust.
Aiatöödest tuleb kindlasti maha istutada kaheksateist (!) pojengi, no kuidas neid niipalju sai, ei saagi aru :), ahnus, Su teine nimi on aednik. Hea on vabandada, et osa ei mahtunud ka 5,7 liitristesse pottidesse ja osa tõi Soome äripartner kingituseks, aga natuke ikka palju sai, Arvestades kehva enesetunnet ja endiselt lonkavat põlve. Lisaks Tii juures ootav viinapuu, ja paar muud potsikut, mis salapärasel kombel õuele ilmunud on...
Sellistest asjadest, nagu aia sügiskoristus, pealsete lõikamine ja kõik muu, mis korralikel inimestel ammu tehtud on, ma mitte ei unistagi. Kui just novembris kuumalainet ei tule. Meil paraku udu ei olnud, nii et pole vist loota.

Kuldne oktoober

Kuldseks teeb selle kuu sel aastal päike. Puude värve on meil vähevõitu, aga midagi ikka.

Eile kahe puukoti tassimise vahel välisukse kõrval jalgu puhates ja sellist pilti imetledes

mõtlesin, et ma olen väga õnnelik inimene. Mul on õnn elada sellises imelises kohas, mu tervis on korda saamas, mul on kaks imetoredat koera ja vahva kass. Mul on armsad ja toetavad pereliikmed ja head sõbrad. Ning lõpuks ometi olen ma õppinud elama tänases päevas. Mitte vahetpidamata muretsema tegemata asjade pärast, mille nimekiri ei saa nagunii otsa. Lihtsalt nautima hetke.
Ning hoolimata sellest, et terve kuuri põrand on potistamist vajavaid pojengijuurikaid täis, müügiplats on endiselt korrastamata ja sideraatidest aias parem ma ei räägi midagi, läksin tuppa, viskasin diivanile pikali ja lugesin kuni õhtuni raamatut. Täna on hoopis puhanum tunne.