Veel on värve

Olin sunnitud uue fotoka ostma. Suur töötab, aga sellega pildistamiseks peab eraldi fotosessiooni tegema, taskusse seda kolakat ei pane. Mõlemad väikesed andsid saba. Kuulus aednikutelefon CAT150 kõlbab ausalt öeldes ainult lutsu viskamiseks, päikese käes ei näe ei pildistada ega helistada ja ainuke põhjus, miks ma sellega veel lutsu visanud ei ole, on karm ostuhind.
Aga uue pisikese Nikon 2900 proovipilte sai õuel plõksitud. Pärnadel on veel lehti küljes

 Sirelid on täiesti lehes ja rohelised

 Arooniahekki pole maatasa raatsinud võtta just sügisvärvi pärast

 Küüvitsate pillerkaar

 Takispuu meelest pole ka sügis saabunud

 Forsüütia

 Tamm on pronksine

 Kukerpuu purpur

 Amsoonia, kahjuks meil vähe hinnatud, on üks minu suuri lemmikuid

 Roose leidub ka nii siin kui seal

 Kohalik tiigriliik lehtedes sahistamas

 Taamal tulbipuu roheline, pronks ja kuld

 epimeediumikuhik

Päev kadus kuhugi märkamatult ära, olin halvasti maganud ja uimane, tassisin tuppa 60 kg Saksamaalt saabunud koeratoitu ja kolm kotti puid, peale seda ütles põlv mkm, tema rohkem täna ei tassi. Koristasin. Õhtupimeduses võtsin trellpuuri ja kruvikarbi ja tegin lõpuks raamaturiiulid korda. Armas oli koristamise käigus selliseid asju leida.

Ning isiklik turvamees on mul kah :), köögi lai aknalaud on mõlema koera absoluutne lemmikkoht ja vahel mahutakse sinna ka sõbralikult kahekesi, seekord Miku üksi