Kuldseks teeb selle kuu sel aastal päike. Puude värve on meil vähevõitu, aga midagi ikka.
Eile kahe puukoti tassimise vahel välisukse kõrval jalgu puhates ja sellist pilti imetledes
mõtlesin, et ma olen väga õnnelik inimene. Mul on õnn elada sellises imelises kohas, mu tervis on korda saamas, mul on kaks imetoredat koera ja vahva kass. Mul on armsad ja toetavad pereliikmed ja head sõbrad. Ning lõpuks ometi olen ma õppinud elama tänases päevas. Mitte vahetpidamata muretsema tegemata asjade pärast, mille nimekiri ei saa nagunii otsa. Lihtsalt nautima hetke.
Ning hoolimata sellest, et terve kuuri põrand on potistamist vajavaid pojengijuurikaid täis, müügiplats on endiselt korrastamata ja sideraatidest aias parem ma ei räägi midagi, läksin tuppa, viskasin diivanile pikali ja lugesin kuni õhtuni raamatut. Täna on hoopis puhanum tunne.
Ooo, Sul on ju rohelist ja imelisi vaateid veel kuipalju. Ma ei näe küll kuskil seda masendavat pruuni ja kõrbenud puid.
VastaKustutaÕnn peitubki pisikestes asjades. Kahju, et oma kiirustamise ja rähklemise ja tubli olemise tahtmises ei taha me võtta hetke, et sest aru saada. Need, kes selle aja leiavad, ongi need kõige õnnelikumad inimesed.
ma ei tea, miks inimene on selline, et enne peab kõvasti nii öelda kolki saama ja alles siis hakkab aru saama elu tegelikust väärtusest aga kui see kord selgeks on saanu, siis jagub tõesti õnne igasse päeva, isegi halba päeva
VastaKustutaTubli, endale tulebki ise aega võtta!
VastaKustutaJa mina mõtlen vahel niiviisi pensionile, et oleks siis aega! Aga tõsi on, aega tuleb hoopis ise võtta ja tubli, et Sina seda oskad!
VastaKustutaMa mõtlen kah, et palju on ilusat ja head meie ümber. Ja mingi krrmsse pärast me iga kord seda ei märka vaid üritame mingeid maeiteamisvõikessenõudmisi täita. Jubedus. Hea, et ikka sellest vahest ka üle suudame olla
VastaKustutaKui päikest sügisel palju, siis pole ka kaamosega eriti asja. Päikselised sügised meeldivad isegi futudele.:)
VastaKustuta